Kõne digiteerimiskeskuse avamisel, 25. septembril 2015

Austatud minister, austatud rektor, austatud külalised ja kolleegid

Tänast sündmust oleme oodanud päris pikka aega ja mitmel põhjusel.

Otsustasime korraldada digiteerimiskeskuse avamise siis, kui oleme selle käivitanud vabrikuna, tootmisliinina, mitte aeg-ajalt põnevaid töid tegeva laborina. See tähendab, et “kallis lennuk” ei leia juhuslikku kasutust, vaid püsib õhus vähemalt pool ööpäevast ning tema kõrval on lennujaam oma tanklate, remonditöökodade, logistikaga, inimeste kohale ja ära vedamisega. Ja muidugi – me ei korja kogu seda tööd nö “purki” kõik saab kohe ka meie lugejatele kättesaadavaks. Avage www.etera.ee. Seal see on.

ETERA – see on e–teadus/raamatukogu, aga on ka Eesti teadusraamatukogu, lisaks tähistab e-tera ka vahedat mõistust, aga ka tera või seemet, millest kasvab tarkusepuu olgu vähemalt arukas kapsaski. Meie ise eelistaksimegi e-tera ja sealt tärkavat, arenevat tarkust ja teadust. Tarkusetera on ka ETERA logol.

Digiteerimiskeskus on üks osa Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektidest, mis kannab nime “Eesti e-varamu ja kogude säilitamine (esimene etapp)”. Mitte juhuslikult pandud nimi on juba algusest peale sisaldanud arusaamist, et esimesele etapile järgneb teine. Veel pole karta stagneerumist. Rapsimist selle asja edasise arendamisega on palju. Loodame edukalt konkureerida Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektide rahastamise teises voorus, mis algab juba selle aasta lõpus.  

Keskuse rajamine ja reaalselt funktsioneeriva tootmisliini käivitamine on toimunud rohkem kui viie aasta jooksul. Ettevõtmist on rahastanud Euroopa Liit oma regionaalarengu fondi kaudu. Seda nii ülikoolidele mõeldud teadusaparatuuri meetmest 276 840 euroga kui ka teekaardi rahadest meeldejääva summaga 1 000 001 eurot. See summa sisaldab ka riigipoolset käbemaksu kompensatsiooni ja ülikooli omaosalust.

Samal ajal digikeskuse rajamisega toimus raamatukogu hoone soojustamine tänu Kyoto protokolli rakendamisele ka siia, Rävala puiesteele jõudnud nn CO₂ rahadega. Paari-kolme aastaga investeeriti sellesse muinsuskaitsealusesse majja ja meie tegevustesse kokku 3,6 miljonit eurot.

Foto: Egert Kamenik

Digikeskuses töötavad kaks Šveitsi päritolu firmas 4DigitalBooks ASSY SA valmistatud skannerit: täisautomaatne Digitizing Line 3003 ja poolautomaatne skanner ScanVpage. Täisautomaatne Digitizing Line 3003 võimaldab skaneerida nii raamatuid kui ka suuremõõtmelisi kuni A2 formaadis teavikuid. Selliseid skaneerimistehnoloogia tippkassi ja võib liialdamata öelda, et suuresti Šveitsi käsitööna valminud seadmeid on maailmas alla 30. Täielikult mitteavanevaid ja halvas seisukorras trükiseid võimaldab skaneerida sama ettevõtte skanner ScanVpage.

Nende aparaatide hankimisel on meil ka õnne olnud. Just esimese skanneri hanke ettevalmistamise ajal külastas mind Michael Keller, Stanfordi ülikooli raamatukogude süsteemi direktor. 70-aastane Michael Keller on üks Ameerika autoriteetsemaid digiteerimise ja e-raamatukogunduse arendajaid ja just tema oli tellinud ja ostnud Šveitsist esimese sellise täisautomaatse digiteerimisseadme. Jutuajamine Kelleriga ja tema sõnum – osta, ära kõhkle – viis meid järgmise sammuni – vaatamata tugevale umbusule riigihangete korraldajate poolt, julgesime läbi viia läbirääkimistega hankemenetluse ja praegu võib küll öelda, et nii juhusel kui riskivalmidusel oli oma osa sündmuste arengus.

Oleme kehtestanud oma digiteerimise standardi. Pigem vähem, aga paremini. Meie resolutsioon digiteerimisel 400 on dpi ning kõik tekstid on masinloetavad. Digiteeritud materjali pikaajaline säilitamine tagatakse koostöös Rahvusarhiiviga. 

Eks asja võti ole selles, et mida ja millises järjekorras digiteerida, kust hakata meie digiraamatukogu looma ja kasvatama. Oleme otsustanud seada oma esimeseks prioriteediks digiteerida Eesti teadus. Olgu peale, et selline määratlus on omajagu määratlematu. Kõnealuses kontekstis digiteeritakse kõik Eestiga seotud teaduslikud või Eestiga seotud teadlaste poolt produtseeritud tekstid. Alates Academia Gustavianast kuni tänapäevani. Kaiserliche Universität zu Dorpat; Imperatorski Derptski Universitet; Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, Eesti NSV teaduste Akadeemia, väliseesti teadusproduktsioon – kogu valik. Baerist Lotmani ja Einastoni. Siia lisanduvad eelistatult need tekstid, mis võiksid olla huvipakkuvad kui teadusliku uurimise algmaterjal, Eesti ajalehed, Baltika kogu. Kirjutasin just, et Eesti teadus Baerist Lotmani ja Einastoni. Esimene neist kirjutas põhiliselt saksa keeles, teine vene keeles ja kolmas avaldab oma teadusproduktsiooni suuresti inglise keeles. Lisame siia ka Paul Ariste – tema tekstide hulgas on eestikeelseid kirjutisi tuntaval määral.

Digiteerimisvaimustuse laiem ambitsioon ja suurem kontekst on minu arvates selge – digiteerida ära kogu Eesti trükitud vaimuvara. Kogu eestikeelne ja Eestis trükitu, lisaks Eesti kohta trükitud vaimuvara.  Eestis trükitud trükiste koguarv nö aegade algusest kuni tänase päevani on vahemikus 160 000 – 170 000 nimetust. Hinnanguliselt umbes 30 – 35 miljonit lehekülge. Siia juurde tuleks liita paar miljonit nimetust ajalehti ehk umbes 10 – 15 miljonit lehekülge. Nii räägime kokku ligikaudu 50 miljonist leheküljest. Selline töö saaks toimuda koos meie heade partneritega – avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudega, Rahvusarhiiviga ja Rahvusraamatukoguga üheskoos. Meie panus saab olla umbes 3 milj lk aastas ja sellises tempos loodame me jätkata.

Analoogse programmiga on hakkama saamas norrakad. On oluline, et täistsüklisse – digiteerimine, eksponeerimine, pikaajaline säilitamine - lisanduksid läbirääkimised autoritega, et kogu elektrooniliselt kättesaadav rahvusliku vaimuvara ulatus oleks nullist võimalikult tänase päevani.

Need riigid, need ühiskonnad, mis ei püüa paratamatule arengule vastu seista, vaid otsivad aktiivselt võimalusi sellele kaasa aidata, saavad ilmselge arengueelise. Takerdumine tehnilise võimatuse, juriidiliste vaidluste taha, kirjastajate lobisse, ka rahapuuduse taha võib halvemal juhul pidurdada arenguid lausa aastate või aastakümnete võrra. Eesti peab vältima digiteerimisleigusest tekkivat arengupeetust. Tänapäeva unistus on eestimaise oivalise digiruumi loomine. Eestluse digiruum iga eestimaalase kodus, sülearvutis, tahvelarvutis, mobiilis. See on osa Eesti edasipüsimisest omakeelse ja omakultuurilisena, tugevalt tervikuks seotuna. Nii, et meid seovad head maanteed,  laulupidu, jaanipäev ja mobiiltelefon või tahvelarvuti, mille kaudu on saadav kogu Eesti ja eestluse vaimuvara, mobiil, mis on meie kehaosaks saanud ja mida me kõik nii ehk teisiti ikka rohkem ja rohkem silitame.

Kogu “Eesti vaimuvara” digiteerimise maksumus oleks suurusjärgus 20 – 30 milj eurot ja töö tegemise ajaline piir 5 – 6 aastat. Lisaks kulutused digiteeritud materjali kättesaadavaks tegemiseks ja pikaajaliseks säilitamiseks ning läbirääkimisteks autoritega.

Oletame, et iga autorikaitse alla kuuluva lehekülje digiteerimise ja nähtavakstegemise eest pakutakse autoritele 50 senti, siis oleks 10 miljoni lehekülje nähtavakstegemise kulu 5 miljonit eurot. See on muidugi väga suur raha, aga Eesti riigieelarve kontekstis pigem poliitilise tahtmise või mittetahtmise küsimus.

Pisikene Eesti saab, kui tahab, otsustada ja tegutseda kiiremalt, kui juba põhjalikult paika loksunud ühiskonnad.

Sellega ma oma ettekande lõpetaks, aga on jäänud veel üks asi.

Tänasel digiteerimiskeskuse avamisel oleme kavandanud “lindi lõikamise” hetkeks selle, kui lugupeetud minister käivitab aparatuuri ja sümboolne esimene raamat alustab teekonda elektroonilisse maailma. Kui lubate, ma räägiks sellest raamatust ja tema autorist veidi.

Selleks raamatuks oleme valinud Karl Ernst von Baeri autobiograafia, mille ta kirjutas 1864. aastal Eestimaa kaasmaalaste palvel. Nimelt tähistati 1864. aasta 28. augustil Tartus suure pidulikkusega 50 aasta möödumist Baeri doktoritöö kaitsmisest, mis oli ju toimunud sealsamas Tartus 1814. aastal. Autobiograafiat ei jõutud siiski doktoritöö kaitsmise juubeliks trükkida ja nii ilmus see 1865. aastal Peterburis, trükituna Teaduste Akadeemia trükikojas ja ainult 400 eksemplaris. Müüki see raamat ei läinudki, teda jagati erinevatele inimestele ja organisatsioonidele. (Tutvu ETERA-s)

Baeri autobiograafia viimane peatükk kannab pealkirja “Inneres Leben” – “Seesmine elu”.

 “Ma tahan kasutada ülalpool pandud pealkirja ka selleks, et ühele küsimusele, mida ma olen viimastel aastatel enese käest tihti küsinud, vastust otsida. Kahtlemata olen ma teaduslikele huvidele rohkem pühendunud, kui see mõistlik oleks olnud. Mul on samuti alles jäänud mõned minu luulekatsetused, sealhulgas eestikeelse eepose algus. See oli kirjutatud heksameetrites, mis selles keeles hõlpsasti kokku kõlavad. (Näide heksameetri kohta: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade).

Edasi kirjutab Baer, et samas pole tal vähimatki huvi muu kirjandusliku tegevusega – novelli, romaani või näidendi kirjutamisega tegeleda. Põnev – eestikeelse heksameetrite ja  eeposega katsetada – seda, tuleb välja, küll.

Seoses Baeriga tahan ma tähelepanu juhtida veel ühele raamatule: “USA luurekogukonna analüütiline kultuur: Etnograafiline uuring”. „Analytic Culture in the US Intelligence Community: An Ethnographic Study“. (The Center for the Study of Intelligence. Central Intelligence Agency; Washington, DC 10505). (Tutvu ETERA-s)

Selle Rob Johnstoni, tunnustatud luureeksperdi kirjutatud raamatu kaanel on meile kõigile tuttav kuju – pronksi valatud Baer Tartu Toomemäelt, seesama mille pead tudengid igal aastal šampusega pesemas käivad. Selgitav tekst seal juures ütleb: Mõtlik subjekt mälestusmärgil on Karl Ernst von Baer (1792–1876), Preisi-Eesti teerajaja embrüoloogias, geograafias, etnoloogias ja füüsilises antropoloogias. (Jane M. Oppenheimer, Encyclopedia Britanica).

Luurealase raamatu kaanepoisiks on Baer saanud aga selle pärast, et teda peetakse või  vähemalt mõned peavad teda kõigi muu kõrval ka Venemaa analüütilise luure rajajaks. Rob Johnston arutleb oma raamatus luure ja teaduse paralleele vaagides ka Karl Linnee’, rootsi loodusteadlase ja arsti tegevuse üle. Johnston vaeb sarnaseid jooni Karl Linnee’ sadakond aastat enne Baeri loodud elusorganismide süstemaatika ja taksonoomia ning luure sarnasuste üle. Siit paralleeli leidmine Baeri tegevusega pole keeruline. Baer oli ju 27 aastat Venemaa Teaduste Akadeemia Raamatukogus teise- ehk välisosakonna juhataja. Üheks tema saavutuseks oli raamatute kirjeldamise, liigitamise, märksõnastamise ja kataloogimise süsteemi loomine. Välismaalt saabuva informatsiooni süstematiseerimine, analüüs ja selle baasilt järelduste tegemine on aga ka luure seisukohalt muidugi esmatähtis. Trükitud tekstid olid sellel ajal aga informatsiooni põhilised kandjad.

Baer ja eestikeelne heksameetriline eepos ja Baer ja luure – nende teemadega tihkasin ma teie tähelepanu paluda kahel põhjusel – esiteks, lihtsalt väga põnev ju. Ja teiseks – seda kõike ja mida kõike veel võib nüüd leida ETERA-st.

Tahaksin veelkord tänada: Euroopa Liitu, Archimedest, projekteerijaid, ehitajaid, Alver Arhitektid OÜ, Fund Ehitus, Reparo, kolleege, ministrit, kõiki, kes olete osutanud oma kohalviibimisega au.

Ja viimaks soovin õnne meie rektorile, Tiit Landile, kellel täna on 51. sünnipäev. Digiteerisime selleks puhuks 1961. aasta 25. septembri ajalehed – Rahva Hääl, Noorte Hääl, Edasi, Sirp ja Vasar. Huvitava kokkulangevusena oli 25. september ka 51 aastat tagasi reede.

Päris lõpetuseks.

Baer meenutab oma autobiograafias lauset, mille tema noorpõlve õpetaja tema salmikusse kirjutas: “die Menschen sind in Regel besser als sie Andern scheinen, aber nicht so gut als sie scheinen möchten”. “Inimesed on reeglina paremad, kui nad teistele välja paistavad, aga mitte nii head kui nad välja paista tahaksid”. Paneme rõhu selle targa lause esimesele poolele.

Head ETERA kasutamist!

Andres Kollist

Foto: Egert Kamenik

Mäluasutuste suveseminari ülevaade

Mäluasutuste suveseminaril võeti luubi alla e-teenused

Annika Koppel
Eesti Rahvusraamatukogu avalike suhete osakonna juhataja

http://digiveeb.kul.ee/public/publikatsioonid/Maluasutuste_suveseminar_2012.pdf

Väljavõte:

Andres Kollist tõi kommentaaris välja Norra näite, kus saavutati kokkulepe autoreid ja õiguste omajaid esindava katusorganisatsiooni Kopinor ja Rahvusraamatukogu vahel, mille tulemusena digiteeritakse 250 000 raamatut, mis on ilmunud 20. sajandil. Autoritele makstakse autoritasu 60 eurosenti lehekülje eest, nende looming saab tasuta kättesaadavaks Norra IP aadressi omanikele. „Nii tulekski teha. Kõik autorid saavad õiglast tasu,” ütles Kollist.Põhjamaades saavad autorite esindusühingud esindada ka neid autoreid, kes ei ole ühingu liikmed, mis teeb litsentside hankimise tunduvalt lihtsamaks. Eestis pole sellist organisatsiooni, mis haldaks kõigi autorite õigusi, kirjandusteoste autoritel puudub üldse oma esindusühing, muusikateoste autoreid ja kunstnikke koondav Eesti Autorite Ühing saab esindada vaid oma liikmeid.

"Vabariigi kodanikud" 15. jaanuaril 2013

VABARIIGI KODANIKUD Teisipäeviti kell 20.05, kordus N pärastlõunal (subtiitritega)

---

• Vaata saateid siit

---

Saates 15. jaanuaril

Kas globaliseeruvas maailmas on mitme riigi passi omamine uus normaalsus ja sellele piirangute seadmine ajale jalgu jäänud põhimõte? 

Stuudios arutlevad Riigikogu liige Mart Nutt, Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas, endine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Andres Kollist ning nii Eesti kui ka Rootsi riiki kalliks pidav Jaan Männik.

Teede ja vaimu infrastruktuur

Andres Kollist "Teede ja vaimu infrastruktuur"
14. jaanuar 2013 Postimees
 http://arvamus.postimees.ee/1102332/andres-kollist-teede-ja-vaimu-infrastruktuur/

TLÜ Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist kirjutab, et e-raamatute puhul võib takerdumine tehnilisse võimatusse, juriidilistesse vaidlustesse ja kirjastajate lobisse pidurdada arengut aastaiks või lausa aastakümneteks.
 

Inimesi ühendavad vaimsed sidemed ja füüsiline infrastruktuur. Darwin jõudis oma põhijärelduseni liikide tekkimise kirjeldamisel tänu märkamisele, et sama liigi esindajad, elades aastatuhandeid eraldatuna, olgu mägede või ookeaniga lahutatud, muutuvad oluliselt, kohastudes tingimustega, kuhu nad on sattunud.

Nagu liigid lahknevad, nii ­eemalduvad ka ühendusteedeta ja kommunikatsioonita inimesed üksteisest. Selline saavutus nagu tšuktšidel, kus 12 000-line rahvas suudab Euroopa suurima pindalaga riigist Prantsusmaast suuremal territooriumil ühist keelt ja kultuuri hoida, pole jõukohane kõigile. See eeldab avarat ellusuhtumist ja mastaape eiravat toimimismalli.

Euroopas ja siin Eestis vajame ladusaks koostoimimiseks häid teid. Eesti regionaalpoliitika üks suuri eesmärke on Tallinna-Tartu maantee. Muidugi mitte ainult. Ilma korraliku teedevõrguta pole võimalik siduda Eesti erinevaid osi omavahel ladusalt ja koostoimivaks tervikuks. Teed ja koolimajad, Eesti ülikoolid, meie ajalugu, televisioon, raadio – kõik see on liim, mis rahvuse koos hoiab.

Sellest ebatäiuslikust loendist puuduvad kindlasti kirjutatud tekstid. Eestikeelne, Eestis kirjutatud, Eesti kohta käiv kirjalik tekst. Olgu tegu vanade maarahva kalendritega, ilukirjanduse, teadustekstidega, ajalehtedega, millega iganes. Need Eesti vaimuelu mõttes olulised tekstid on praegu enamasti paberil. Raamatu, ajakirja, ajalehena.

Koolivihikusuurune, kladest mitte palju raskem arvuti koos internetiga loob võimaluse minna kuhu tahes, terve raamatukogu põues. Areng on selles suunas, et kui sind pole internetis, siis sind polegi olemas. See on ühest küljest. Samas kui raamat poebki lugerisse, siis võime ette kujutada, et tulevikus on paberile trükitud raamat eksklusiivne. Paberil raamatust, trükitud tekstist saab suurema süvenemise, parema asjade läbimõtlemisega kaasas käiv nähtus.

Sügavamad mõtlejad, asjade olemuseni tungijad, need, kes päris uusi asju loovad, avastavad ja välja mõtlevad; need, kes projekteerivad sildasid ja kosmoselaevu, kes on ajukirurgid või teaduse eesliinil tegutsejad, ei saa piirduda vaid rohke, kiirelt vahelduva ja ekraanil vilksuva infovooga. Tuleviku ühiskonna kõrgkiht, vaimne aadelkond ei saa niipea kujuneda ilma raamatute lugemiseta. Vähemalt ilma selleta, et paljud leheküljed tuleb visalt läbi närida ja mitu korda üle lugeda.

Selline tulevikunägemus vaimse eliidi lugemisharjumustest ja sellest, kuidas saavutatakse asjade sügavuti läbimõtlemine, on samas justkui vastuvoolu ujumine. Elektroonilise kirjavara domineerimine on paratamatu tulevikutrend, areng, millega kaasaminemine on vähemalt sama oluline kui regionaalpoliitilised või muud rahvust kooshoidvad ettevõtmised, olgu selleks Tallinna-Tartu maantee ehitamine või laulupidude traditsiooni hoidmine.

Mõned riigid on enesele seadnud eesmärgiks digiteerida kõik omakeelsed, omamaised ja oma maa kohta kirjutatud tekstid. Sellise eesmärgi nimel tegutsevad näiteks norrakad ja taanlased. Ka Eesti peaks siin avarama ja selgema plaani kohaselt tegutsema. Ambitsioon on selge: digiteerida ära kogu Eesti asi. See tähendab kogu eestikeelne ja Eestis trükitu, lisaks Eesti kohta trükitud vaimuvara.

Näiteks norrakad hindavad, et Norras on n-ö aegade algusest peale trükitud umbes 400 000 –
500 000 nimetust erinevaid raamatuid. Ajalehtede läbi aegade ulatuvaks eksemplaride koguarvuks hindavad nad ligikaudu viis miljonit. Seal on vastu võetud seadused, et Norra rahvusraamatukogu tohib digiteerida kõik Norras trükitu, olgu see raamat, ajakiri, ajaleht, mis iganes. Praeguseks on norrakad suutnud digiteerida ligikaudu poole enese vaimuvarast ehk ligikaudu 250 000 trükist.

Selle vaimuvara kättesaadavaks tegemisel on arusaadavalt kehtestatud reeglid, mis arvestavad need teosed loonud ­autorite huvisid. Kõik digiteeritud teosed on elektrooniliselt kättesaadavad läbi 50 Norra rahvusraamatukogus asuva terminali.

Ajavahemikus 1990–2000 trükitu, ligikaudu 50 000 teost, on nähtav kõikides arvutites, millel on Norra IP-aadress. Sealhulgas on veel eraldi 13 000 raamatut, mida saab üle võrgu lugeda terves maailmas ilma igasuguste piiranguteta.

Selline tulemus on saavutatud koostöös autorikaitse organisatsioonidega. Kokkulepe on, et ­autorid saavad aastas 65 eurosenti kompensatsiooni iga digiteeritud ja Norras nähtavaks tehtud lehekülje eest. Sõltumata sellest, kas digiteeritut loetakse või ei. Digiteeritud vaimuvara vaatamise sagedus on ööpäev läbi kaks-kolm lehekülge sekundis.

Ülejäänud 200 000 juba digiteeritud teaviku nähtavakstegemise üle loodetakse autorikaitseorganisatsioonidega samuti läbi rääkida. Vanemate trükiste puhul ­autorikaitse õigustega teoste hulk väheneb. Seejuures ei näe norrakad oma vaimuvarale järjest kasvava digitaalse juurdepääsuvõimaluse tutvustamiseks mingit vaeva. Huviliste hulgas on palju üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude.

Veel mahukamalt tegeleb analoogilise programmi elluviimisega Google. Koostöös paljude suurte ülikoolide – näiteks Harvardi, Princetoni, Stanfordi, Oxfordi ja Michigani ülikool – raamatukogudega ja New Yorgi avaliku raamatukoguga on nad digiteerinud üle 15 miljoni teose. Eksperdid arvavad, et pärast digiteerimist muutub 60–80 protsenti muidu raamatukogu riiulitel tolmunud kirjandusest selliseks, et leiab enesele vähemasti ühe huvilise, kes muidu unustusehõlma vajuvat tööd siiski vaatab.

Need riigid, mis ei püüa paratamatule arengule vastu seista, vaid otsivad aktiivselt võimalusi sellele kaasa aidata, saavad ilmselge arengueelise. Takerdumine tehnilisse võimatusse, juriidilistesse vaidlustesse ja kirjastajate lobisse võib halvemal juhul pidurdada arengut lausa aastateks või aastakümneteks.

Eesti peab vältima digiteerimisleigusest tekkivat arengupeetust. Innovatsioonilemb pisikene Eesti saab, kui tahab, otsustada ja tegutseda kiiremalt, kui juba põhjalikult paika loksunud ühiskonnad. Et mitte olla paljasõnaline: riigikogu tasemel on vaja otsust, et rahvusraamatukogu ja kuue avalik-õigusliku ülikooli raamatukogud võivad digiteerida kõiki Eestis trükitud teavikuid. Ilma täiendavate kokkulepeteta tohib neid näidata piiratud arvus rahvusraamatukogu ja avalik-õiguslike ülikoolide arvutites.

Eestis trükitud trükiste koguarv on 160 000 – 170 000 nimetust. Hinnanguliselt umbes 30–35 miljonit lehekülge. Siia juurde tuleks liita paar miljonit nimetust ajalehti ehk umbes 10–15 miljonit lehekülge. Nii räägime kokku ligikaudu 50 miljonist leheküljest.

Kõige selle digiteerimise maksumus oleks suurusjärgus 20–30 miljonit eurot ja töö tegemise ajaline piir viis-kuus aastat. Lisaks kulutused digiteeritud materjali kättesaadavaks tegemiseks ja pikaajaliseks säilitamiseks. Kogu estica’st rääkides puudub sellest loetelust kõikidel aegadel publitseeritud Välis-Eesti vaimuvara, olgu autoriteks eestlased või Eestiga seotud inimesed. Samuti puudub kõik see, mis on kirjutatud väljaspool Eestit. Nagu seegi, mida on erinevad ­autorid kirjutanud Eesti kohta, lisaks need tekstid, kus Eestit küllalt arvestatavalt puudutatakse.

Kõigist nendest otseselt Eestiga seotud tekstidest on mingi, üsna tuntav osa seotud autoriõigustega. Suurel osal tekstidel, nendel, mille autorite surmast on möödunud üle 70 aasta, on autoriõigused kehtivuse kaotanud. Vanemad tekstid on seega vabad ja nende digiteerimise ja kõigile kättesaadavaks tegemisega probleeme ei ole.

Enam huvi pakkuvad on arvatavalt siiski tänapäevasemad kirjutised. Oletame, et 10 miljoni värskelt kirjutatud lehekülje autoritele pakutakse iga digiteeritud lehekülje eest 50 senti. See oleks kokku 5 miljonit eurot ühekordset kulu. Edasine püsikulu olgu miljon eurot aastas ja see raha jagatakse autorite vahel vastavalt klikkide arvule, mis näitavad erinevate kirjutiste vastu ülesnäidatavat huvi.

Sellist lähenemist kogu autorikaitsega kaitstud vaimuvarale rakendades oleks võimalik n-ö Eesti asi terviklikult digiteerida ja meie inimestele kättesaadavaks teha. Ühekordne kulu sellele oleks kokku mitte rohkem kui 25 miljonit eurot ja edasine autoritele minev püsikulu mitte üle nelja-viie miljoni euro aastas. Seda isegi siis, kui kõik kõnealused tekstid oleksid autoriõigustega kaitstud.

Tänapäeva poole liikudes muutub asi keerulisemaks. Lisanduvad e-raamatud, uute teoste puhul muutuvad reljeefsemaks autorite, eriti hästi müüvate autorite huvid. Eraldi teema on tõlkekirjandus.

Aruvalla-Kose teelõigu projekteerimise ja ehitamise maksumus on umbes 54 miljonit ­eurot, Ülemiste ristmiku väljaehitamine maksab koos omanikujärelevalve ning maade ja ehitiste sundvõõrandamise ja muude kuludega ligi 99 miljonit eurot. Riigi tasemelt asjale lähenedes on digi-Eesti edendamisele kuluv raha suur, aga prioriteetide tajumise korral peaaegu kohe teostatav siht.

Investeeringud teedesse aitavad pidurdada Eesti muutumist ühe linna ja pooltühja tagamaaga riigiks. Eesti inimeste arvukuse kasv, huvi Eestis püsida ning koos oma riiki pidada ja hoida sõltub suuresti meid kõiki ühendavast vaimsest, kultuurilisest keskkonnast.

Üha enam killustuv ja kolletuv ajakirjandus kaotab kahjuks rahvast ühendavat tähtsust. Seda enam on tähtis elektrooniliste kanalite kaudu kogu Eesti vaimuvara kättesaadavaks tegemine. Lootuses, et sealt korjatakse üles see, mis korjamist väärib ja meile ühist vaimuruumi loob.

Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektide ühe osana on Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu üles ehitamas digiteerimiskeskust. Oma esimeseks eesmärgiks oleme seadnud ülesande digiteerida kõik Eesti kirjalikud teadustekstid. Teadustekstid alates Baeri aegadest, ENSV Teaduste Akadeemia toimetiste, Välis-Eesti autorite ja kaasajani välja.

Jakob Hurt rääkis 150 aastat tagasi, et «eestlased, kui meie ei saa suureks hulga läbi, siis vaimu läbi». Tänapäeva unistus on eestimaise oivalise digiruumi loomine. Eestluse digiruum iga eestimaalase kodus, sülearvutis, lugeris, mobiilis.

Eesti sisu on edasipüsimine omakeelse ja omakultuurilisena, tugevalt tervikuks seotuna nii vaimsete kui asiste sidemetega.

Mustpead ja rektorid

1. Tartu Ülikooli, Eesti Vabariigi ja eestikeelse Tartu Ülikooli rektorite nimed algavad “K” tähega: Koppel, Kõpp, Kaho, Kant, Kruus, Koort, Klement, Koop, Kärner, Karis ja nüüd, selle aasta 30. mail valitud Volli Kalm.

2. Selles rivis on siiski kolm erandit: üks ennesõjaaegse Eesti Vabariigi päris viimastelt lõpukuudelt ja kaks sellest ajast, kui Eesti jälle vaba on.

3. Kes usub teadust, vaevalt usub see numeroloogiat, horoskoope, mustlase ennustusi ega muud posimist. Sama ebaoluline on ka “K” tähega rektorite loetelu. Aga tore teada ikkagi.

4. Tartu Ülikooli rektori roll Eestis on märgatavalt suurem, kui juhtida mõnda aega üht Eesti mõistes suurt ülikooli. Inimene, kes on andnud oma panuse Eesti kõige tähtsama vaimse keskuse, ühiskonna vaimse eliidi ja ühiskonna teadusliku ja ühiskondliku mõtte kujundamisesse omab erakordset privileegi selles töös osaleda. Ja omab eluaegset kohustust “püsida rollis”, ka siis kui tulevad järgmised elu etapid ning järgmised tööd ja tegemised.

5. Mustpeade vennaskond, nii nagu ajaloolased meile seletavad, on keskaegne kaupmeeste ja sellide ühendus. 1920. aastal kaotati Eesti Vabariigis ära kõik seisused. Mustpeadel õnnestus tookord end seltsiks ümber korraldada. Oma vennaks võtsid  nad ka Konstantin Pätsi. Teise maailmasõja eelõhtul kutsus Hitler sakslased tagasi Vaterland’i ja siis lahkus ka enamus Mustpeade vennaskonna liikmeid.

6. Mustpeade maja vennaskonnale tagastamise - mittetagastamise lugu on kestnud aastaid. Varasemalt on mustpeade hulgas on olnud mõned eestlased. Vaidluste aktualiseerudes on tulnud teateid eestlaste hulga suurenemisest. Nimeliselt on vähemalt minule teada neist vähesed.

7. Selle aasta märtsis käis Eestis vennaskonna liige, Parrot’ite ja de Tolly’de järeltulija Lars Girgensohn. Nende väärikate esivanemate väärikas järeletulija annetas Tartu Ülikoolile kaks perekonnareliikviat. Üks annetus oli sigaretikarp. Selle oli koos pühendusega taasavatud Tartu Ülikooli esimesele rektorile Georg Friedrich Parrotile 1802. aastal kinkinud Tartus ülikooli taasavamise otsustanud ja seda tugevasti toetanud Venemaa keiser Aleksander I. Teine reliikvia kuulus kunagi Friedrich Parroti pojale, samuti Tartu ülikooli kunagisele rektorile. See oli pitsatsõrmus.  Johann Jakob Friedrich  Wilhelm Parrot koos Hatšatur Abovjani ja kolme üliõpilasega olid esimesed inimesed, kes 183 aastat tagasi  5165 meetri kõrguse Ararati mäe otsa ronisid. Tartu Ülikoolile kingitud sõrmuse kiviks oli noorema Parroti poolt Ararati tipust toodud kivim.

8. Veel teatas Lars Girgensohn, et mustpead aitavad Tartu Ülikooli ärijuhtimise tudengitel Saksamaal praktikal käia, otsivad võimalusi Eesti tšellisti Johannes Välja ja teiste eesti muusikute õpingute toetamiseks.  Girgenshon ütles ka, et vennaskond ühendab endiselt peamiselt kaupmehi.

9. Kindlasti on need mõjukad ja osavad kaupmehed. Küllap on mustpead esitanud juriidiliselt arvestatavaid argumente Mustpeade maja enda omandisse taotlemiseks. Targu on peale selle olemas veel ka õiglustunne ja ühiskondlik arvamus, otstarbekus ja ühiskonna üldised huvid. Tuginevalt meil kehtivatele seadustele saavad otsustajad seda kõike silmas pidada.

10. Tallinnas ühistranspordi piletite hinna suurus või tasuta bussisõit, tänavatele bussiradade märkimine on muidugi päevapoliitiliselt olulised ja meie kõigi igapäevaelu puudutavad küsimused. Varsti on need vaidlused unustatud ja linna transpordikorraldus loodetavalt mõistlikul viisil paika loksunud. See, kas Mustpeade maja kuulub põhiliselt Eestist eemal elavatele ärimeestele või meile enestele omab tähtsust palju-palju pikemalt tulevikku piiludes.

11. Selle otsuse seos sellega, kas Tallinna linnapea on Edgar Savisaar või keegi teine, on seejuures vaid päevapoliitilise tähtsusega.

12. Esitaksin siinkohal ka paar küsimust. Austatud abilinnapea Eha Võrk, kas oleks võimalik ligikaudselt ja praegustesse hindadesse ülekantuna välja tuua kaks arvu:

12.1 kui palju on alates 1939. aastast või Teise maailmasõja algusest kulutatud ühiskonna raha Mustpeade maja restaureerimiseks ja kordategemiseks?

12.2 kui suur on selle maja haldamise püsikulude ja -tulude vahe?

Andres Kollist

23.08.2012

Näivus ja tegelikkus

Kõne Tallinna linnavolikogus

 

1.        Silver Meikari poolt vallandatud skandaali puhul on minu arvates oluline veel üks, seni tähelepanuta tahk: ebaseaduslikult parteide kassadesse laekunud raha tegelik päritolu ja tegelik mõju.

2.        Ausa raha kõrvalteid mööda partei kassasse sokutamine on tavamõistuse kohaselt reeglitele mittevastav nihverdamine. Kuritegeliku raha, olgu näiteks narko- või illegaalsete relvakaupmeeste raha, vastuvõtmine on midagi, mis vägagi kõhedaks võtab. Ja selle viimast sorti raha puhul on kaasaskäiv tellimus ilmselt iseenesestmõistetavalt kauba sees.

3.        Edgar Savisaarele on ette heidetud raha küsimist Venemaa raudtee juhilt kaheks otstarbeks: Keskerakonnale valimiskampaaniaks ja Lasnamäele kiriku ehitamiseks.

4.        Ühiskonnas on kujundatud arusaam, et valimiskampaaniaks raha küsimine on ülemõistuse suur patt ja kiriku ehitamiseks toetuse palumine õilis tegu.

5.        Valimiskampaania kestab mõned kuud. Selle tulemus: partei positsioon riigikogus mõne aasta. Kirik Lasnamäe veerul seisab arvatavalt mitusada aastat.

6.        Kui isamaaliitlaste poolt juhitud Tallinna Linnavalitsus tegi koalitsiooni meie seast lahkunud Jevgeni Koganiga ja otsustas anda rohelise tee kiriku rajamiseks Lasnamäele, siis 21. sajandi ilmalikus Eesti Vabariigis võib sellesse suhtuda, delikaatselt väljendudes, mitut moodi, aga nüüd oleme olukorras, kus alustatu tuleb muidugi lõpuni viia.

7.        Kas paljudele meie kaasmaalastele oluline ja sajanditeks planeeritud ehitis peab valmima Venemaalt tulnud raha toel, selles tihkaksin ma aga kahelda küll.

8.        Kui juba, siis peaksime sellise asja ikka omaenese jõududega üles ehitama. Usukauge inimesena olen minagi oma tagasihoidliku annetuse selle ehituse heaks teinud. Mul oleks hea meel olnud, kui Eesti kodurahu parandamisest hooliv Andrus Ansipi valitsus oleks lepitust otsinud ja leidnud võimaluse selle ehitise valmimist ka riigi poolt toetada.

9.        Samas. Paar kuud tagasi käisin Oxfordis konverentsil, mille pealkiri oli “Kuidas religioossete ehitiste sekulariseerimine transformeeris 16. – 19. sajandil Euroopa raamatukogusid”.

10.     Põhiline elamus konverentsilt oli taaskordne kinnitus sellele, kuidas reformatsioon, valgustusaeg, ilmalikustamine on need inimkonna mõtlemises toimunud põhimõttelised muutused, mis on viinud teadusliku maailmakäsitluse prevaleerimiseni ja sellise ühiskonnakorralduseni, milles praegu õhtumaades elame.

11.     Muljetavaldav on näiteks see, et Šveitsis sulges riigivõim 1640-nendatel ja järgnevatel aastatel suurema osa kloostreid, andis raamatud koolidele ja ruumid õppeasutustele.

12.     Teine massiline laine religioossete hoonete ilmalikku kasutusse andmiseks leidis aset Napoleoni ajal.

13.     21. Sajandi Eestis on võõristav kuulda plaanidest anda ühiskonna rahade eest ülalpeetud ja mitmel korral taastatud Niguliste kirik tagasi religioossesse katusesse.

14.     Nii küsiksingi: austatud abilinnapea Eha Võrk:

1.                   Kas Niguliste kiriku tagastamine kirikule on jätkuvalt päevakorral?

2.                   Kas oleks võimalik teha arvutused ülekantuna tänastesse hindadesse ja näidata kui palju on kulutatud ühiskonna raha selle kiriku mitmel korral taastamisele ja ülalpidamisele?

3.                   Milline oleks kiriku ülalpidamise püsikulu?

4.                   Millisena võiks ette kujutada kirikule tagastatud Niguliste kasutamist muuseumina ja kontserdipaigana, nii nagu see toimub praegu.

15.     Paluksin nii suulist kui kirjalikku vastust.

Andres Kollist

31.05.2012