Kõne digiteerimiskeskuse avamisel, 25. septembril 2015

Austatud minister, austatud rektor, austatud külalised ja kolleegid

Tänast sündmust oleme oodanud päris pikka aega ja mitmel põhjusel.

Otsustasime korraldada digiteerimiskeskuse avamise siis, kui oleme selle käivitanud vabrikuna, tootmisliinina, mitte aeg-ajalt põnevaid töid tegeva laborina. See tähendab, et “kallis lennuk” ei leia juhuslikku kasutust, vaid püsib õhus vähemalt pool ööpäevast ning tema kõrval on lennujaam oma tanklate, remonditöökodade, logistikaga, inimeste kohale ja ära vedamisega. Ja muidugi – me ei korja kogu seda tööd nö “purki” kõik saab kohe ka meie lugejatele kättesaadavaks. Avage www.etera.ee. Seal see on.

ETERA – see on e–teadus/raamatukogu, aga on ka Eesti teadusraamatukogu, lisaks tähistab e-tera ka vahedat mõistust, aga ka tera või seemet, millest kasvab tarkusepuu olgu vähemalt arukas kapsaski. Meie ise eelistaksimegi e-tera ja sealt tärkavat, arenevat tarkust ja teadust. Tarkusetera on ka ETERA logol.

Digiteerimiskeskus on üks osa Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektidest, mis kannab nime “Eesti e-varamu ja kogude säilitamine (esimene etapp)”. Mitte juhuslikult pandud nimi on juba algusest peale sisaldanud arusaamist, et esimesele etapile järgneb teine. Veel pole karta stagneerumist. Rapsimist selle asja edasise arendamisega on palju. Loodame edukalt konkureerida Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektide rahastamise teises voorus, mis algab juba selle aasta lõpus.  

Keskuse rajamine ja reaalselt funktsioneeriva tootmisliini käivitamine on toimunud rohkem kui viie aasta jooksul. Ettevõtmist on rahastanud Euroopa Liit oma regionaalarengu fondi kaudu. Seda nii ülikoolidele mõeldud teadusaparatuuri meetmest 276 840 euroga kui ka teekaardi rahadest meeldejääva summaga 1 000 001 eurot. See summa sisaldab ka riigipoolset käbemaksu kompensatsiooni ja ülikooli omaosalust.

Samal ajal digikeskuse rajamisega toimus raamatukogu hoone soojustamine tänu Kyoto protokolli rakendamisele ka siia, Rävala puiesteele jõudnud nn CO₂ rahadega. Paari-kolme aastaga investeeriti sellesse muinsuskaitsealusesse majja ja meie tegevustesse kokku 3,6 miljonit eurot.

Foto: Egert Kamenik

Digikeskuses töötavad kaks Šveitsi päritolu firmas 4DigitalBooks ASSY SA valmistatud skannerit: täisautomaatne Digitizing Line 3003 ja poolautomaatne skanner ScanVpage. Täisautomaatne Digitizing Line 3003 võimaldab skaneerida nii raamatuid kui ka suuremõõtmelisi kuni A2 formaadis teavikuid. Selliseid skaneerimistehnoloogia tippkassi ja võib liialdamata öelda, et suuresti Šveitsi käsitööna valminud seadmeid on maailmas alla 30. Täielikult mitteavanevaid ja halvas seisukorras trükiseid võimaldab skaneerida sama ettevõtte skanner ScanVpage.

Nende aparaatide hankimisel on meil ka õnne olnud. Just esimese skanneri hanke ettevalmistamise ajal külastas mind Michael Keller, Stanfordi ülikooli raamatukogude süsteemi direktor. 70-aastane Michael Keller on üks Ameerika autoriteetsemaid digiteerimise ja e-raamatukogunduse arendajaid ja just tema oli tellinud ja ostnud Šveitsist esimese sellise täisautomaatse digiteerimisseadme. Jutuajamine Kelleriga ja tema sõnum – osta, ära kõhkle – viis meid järgmise sammuni – vaatamata tugevale umbusule riigihangete korraldajate poolt, julgesime läbi viia läbirääkimistega hankemenetluse ja praegu võib küll öelda, et nii juhusel kui riskivalmidusel oli oma osa sündmuste arengus.

Oleme kehtestanud oma digiteerimise standardi. Pigem vähem, aga paremini. Meie resolutsioon digiteerimisel 400 on dpi ning kõik tekstid on masinloetavad. Digiteeritud materjali pikaajaline säilitamine tagatakse koostöös Rahvusarhiiviga. 

Eks asja võti ole selles, et mida ja millises järjekorras digiteerida, kust hakata meie digiraamatukogu looma ja kasvatama. Oleme otsustanud seada oma esimeseks prioriteediks digiteerida Eesti teadus. Olgu peale, et selline määratlus on omajagu määratlematu. Kõnealuses kontekstis digiteeritakse kõik Eestiga seotud teaduslikud või Eestiga seotud teadlaste poolt produtseeritud tekstid. Alates Academia Gustavianast kuni tänapäevani. Kaiserliche Universität zu Dorpat; Imperatorski Derptski Universitet; Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, Eesti NSV teaduste Akadeemia, väliseesti teadusproduktsioon – kogu valik. Baerist Lotmani ja Einastoni. Siia lisanduvad eelistatult need tekstid, mis võiksid olla huvipakkuvad kui teadusliku uurimise algmaterjal, Eesti ajalehed, Baltika kogu. Kirjutasin just, et Eesti teadus Baerist Lotmani ja Einastoni. Esimene neist kirjutas põhiliselt saksa keeles, teine vene keeles ja kolmas avaldab oma teadusproduktsiooni suuresti inglise keeles. Lisame siia ka Paul Ariste – tema tekstide hulgas on eestikeelseid kirjutisi tuntaval määral.

Digiteerimisvaimustuse laiem ambitsioon ja suurem kontekst on minu arvates selge – digiteerida ära kogu Eesti trükitud vaimuvara. Kogu eestikeelne ja Eestis trükitu, lisaks Eesti kohta trükitud vaimuvara.  Eestis trükitud trükiste koguarv nö aegade algusest kuni tänase päevani on vahemikus 160 000 – 170 000 nimetust. Hinnanguliselt umbes 30 – 35 miljonit lehekülge. Siia juurde tuleks liita paar miljonit nimetust ajalehti ehk umbes 10 – 15 miljonit lehekülge. Nii räägime kokku ligikaudu 50 miljonist leheküljest. Selline töö saaks toimuda koos meie heade partneritega – avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogudega, Rahvusarhiiviga ja Rahvusraamatukoguga üheskoos. Meie panus saab olla umbes 3 milj lk aastas ja sellises tempos loodame me jätkata.

Analoogse programmiga on hakkama saamas norrakad. On oluline, et täistsüklisse – digiteerimine, eksponeerimine, pikaajaline säilitamine - lisanduksid läbirääkimised autoritega, et kogu elektrooniliselt kättesaadav rahvusliku vaimuvara ulatus oleks nullist võimalikult tänase päevani.

Need riigid, need ühiskonnad, mis ei püüa paratamatule arengule vastu seista, vaid otsivad aktiivselt võimalusi sellele kaasa aidata, saavad ilmselge arengueelise. Takerdumine tehnilise võimatuse, juriidiliste vaidluste taha, kirjastajate lobisse, ka rahapuuduse taha võib halvemal juhul pidurdada arenguid lausa aastate või aastakümnete võrra. Eesti peab vältima digiteerimisleigusest tekkivat arengupeetust. Tänapäeva unistus on eestimaise oivalise digiruumi loomine. Eestluse digiruum iga eestimaalase kodus, sülearvutis, tahvelarvutis, mobiilis. See on osa Eesti edasipüsimisest omakeelse ja omakultuurilisena, tugevalt tervikuks seotuna. Nii, et meid seovad head maanteed,  laulupidu, jaanipäev ja mobiiltelefon või tahvelarvuti, mille kaudu on saadav kogu Eesti ja eestluse vaimuvara, mobiil, mis on meie kehaosaks saanud ja mida me kõik nii ehk teisiti ikka rohkem ja rohkem silitame.

Kogu “Eesti vaimuvara” digiteerimise maksumus oleks suurusjärgus 20 – 30 milj eurot ja töö tegemise ajaline piir 5 – 6 aastat. Lisaks kulutused digiteeritud materjali kättesaadavaks tegemiseks ja pikaajaliseks säilitamiseks ning läbirääkimisteks autoritega.

Oletame, et iga autorikaitse alla kuuluva lehekülje digiteerimise ja nähtavakstegemise eest pakutakse autoritele 50 senti, siis oleks 10 miljoni lehekülje nähtavakstegemise kulu 5 miljonit eurot. See on muidugi väga suur raha, aga Eesti riigieelarve kontekstis pigem poliitilise tahtmise või mittetahtmise küsimus.

Pisikene Eesti saab, kui tahab, otsustada ja tegutseda kiiremalt, kui juba põhjalikult paika loksunud ühiskonnad.

Sellega ma oma ettekande lõpetaks, aga on jäänud veel üks asi.

Tänasel digiteerimiskeskuse avamisel oleme kavandanud “lindi lõikamise” hetkeks selle, kui lugupeetud minister käivitab aparatuuri ja sümboolne esimene raamat alustab teekonda elektroonilisse maailma. Kui lubate, ma räägiks sellest raamatust ja tema autorist veidi.

Selleks raamatuks oleme valinud Karl Ernst von Baeri autobiograafia, mille ta kirjutas 1864. aastal Eestimaa kaasmaalaste palvel. Nimelt tähistati 1864. aasta 28. augustil Tartus suure pidulikkusega 50 aasta möödumist Baeri doktoritöö kaitsmisest, mis oli ju toimunud sealsamas Tartus 1814. aastal. Autobiograafiat ei jõutud siiski doktoritöö kaitsmise juubeliks trükkida ja nii ilmus see 1865. aastal Peterburis, trükituna Teaduste Akadeemia trükikojas ja ainult 400 eksemplaris. Müüki see raamat ei läinudki, teda jagati erinevatele inimestele ja organisatsioonidele. (Tutvu ETERA-s)

Baeri autobiograafia viimane peatükk kannab pealkirja “Inneres Leben” – “Seesmine elu”.

 “Ma tahan kasutada ülalpool pandud pealkirja ka selleks, et ühele küsimusele, mida ma olen viimastel aastatel enese käest tihti küsinud, vastust otsida. Kahtlemata olen ma teaduslikele huvidele rohkem pühendunud, kui see mõistlik oleks olnud. Mul on samuti alles jäänud mõned minu luulekatsetused, sealhulgas eestikeelse eepose algus. See oli kirjutatud heksameetrites, mis selles keeles hõlpsasti kokku kõlavad. (Näide heksameetri kohta: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade).

Edasi kirjutab Baer, et samas pole tal vähimatki huvi muu kirjandusliku tegevusega – novelli, romaani või näidendi kirjutamisega tegeleda. Põnev – eestikeelse heksameetrite ja  eeposega katsetada – seda, tuleb välja, küll.

Seoses Baeriga tahan ma tähelepanu juhtida veel ühele raamatule: “USA luurekogukonna analüütiline kultuur: Etnograafiline uuring”. „Analytic Culture in the US Intelligence Community: An Ethnographic Study“. (The Center for the Study of Intelligence. Central Intelligence Agency; Washington, DC 10505). (Tutvu ETERA-s)

Selle Rob Johnstoni, tunnustatud luureeksperdi kirjutatud raamatu kaanel on meile kõigile tuttav kuju – pronksi valatud Baer Tartu Toomemäelt, seesama mille pead tudengid igal aastal šampusega pesemas käivad. Selgitav tekst seal juures ütleb: Mõtlik subjekt mälestusmärgil on Karl Ernst von Baer (1792–1876), Preisi-Eesti teerajaja embrüoloogias, geograafias, etnoloogias ja füüsilises antropoloogias. (Jane M. Oppenheimer, Encyclopedia Britanica).

Luurealase raamatu kaanepoisiks on Baer saanud aga selle pärast, et teda peetakse või  vähemalt mõned peavad teda kõigi muu kõrval ka Venemaa analüütilise luure rajajaks. Rob Johnston arutleb oma raamatus luure ja teaduse paralleele vaagides ka Karl Linnee’, rootsi loodusteadlase ja arsti tegevuse üle. Johnston vaeb sarnaseid jooni Karl Linnee’ sadakond aastat enne Baeri loodud elusorganismide süstemaatika ja taksonoomia ning luure sarnasuste üle. Siit paralleeli leidmine Baeri tegevusega pole keeruline. Baer oli ju 27 aastat Venemaa Teaduste Akadeemia Raamatukogus teise- ehk välisosakonna juhataja. Üheks tema saavutuseks oli raamatute kirjeldamise, liigitamise, märksõnastamise ja kataloogimise süsteemi loomine. Välismaalt saabuva informatsiooni süstematiseerimine, analüüs ja selle baasilt järelduste tegemine on aga ka luure seisukohalt muidugi esmatähtis. Trükitud tekstid olid sellel ajal aga informatsiooni põhilised kandjad.

Baer ja eestikeelne heksameetriline eepos ja Baer ja luure – nende teemadega tihkasin ma teie tähelepanu paluda kahel põhjusel – esiteks, lihtsalt väga põnev ju. Ja teiseks – seda kõike ja mida kõike veel võib nüüd leida ETERA-st.

Tahaksin veelkord tänada: Euroopa Liitu, Archimedest, projekteerijaid, ehitajaid, Alver Arhitektid OÜ, Fund Ehitus, Reparo, kolleege, ministrit, kõiki, kes olete osutanud oma kohalviibimisega au.

Ja viimaks soovin õnne meie rektorile, Tiit Landile, kellel täna on 51. sünnipäev. Digiteerisime selleks puhuks 1961. aasta 25. septembri ajalehed – Rahva Hääl, Noorte Hääl, Edasi, Sirp ja Vasar. Huvitava kokkulangevusena oli 25. september ka 51 aastat tagasi reede.

Päris lõpetuseks.

Baer meenutab oma autobiograafias lauset, mille tema noorpõlve õpetaja tema salmikusse kirjutas: “die Menschen sind in Regel besser als sie Andern scheinen, aber nicht so gut als sie scheinen möchten”. “Inimesed on reeglina paremad, kui nad teistele välja paistavad, aga mitte nii head kui nad välja paista tahaksid”. Paneme rõhu selle targa lause esimesele poolele.

Head ETERA kasutamist!

Andres Kollist

Foto: Egert Kamenik