Ettepanek: luua immigratsioonitalitus (30. aprill 1989)

Rahva Hääl

Nr. 103 (14 094) 30. aprillil 1989 Lk. 2

ETTEPANEK: LUUA IMMIGRATSIOONITALITUS

On aeg luua Eesli NSV Riik­lik Immigratsioonitalitus. Se­da ettepanekut alles praegu teha tundub veider. On ju migratsioonist ja selle halba­dest tagajärgedest avalikult juba mõnda aega räägitud. Ometi pole riiklikul tasemel rändeprobleemidega tõsisemalt tegelemiseni veel jõutud. Nii tõsise asjaga viivitamine on aga minu arvates vägagi tau­nitav.

Migratsiooni protsessid Eestis vajavad seaduslikku regulee­rimist ja seda tuleks teha iile- eestilise ametkonna loomise­ga. Praegune olukord, kus iga rajoon ja linn püüab omaen­da seaduste-ots ustega liigse sisserände vastu kaitset leida, meenutab hiljutist ostu-müügi korda. Püüded anda sotsialis­miajast inimesele uus kodanikuõigus — õigus ostule, said alguse vist Tartus. Kül­lap just seal võeti esimesena Eestis kasutusele piirangud väljastpoolt tulnud inimestele kauba müümisel. Peale Tal­linna ja Harju rajooni ostu- piirangute vastuvõtmist jõuti lõpuks vajaduseni korraldada ülevabariigiline ühisrinne. Maakondade ühishuvid viisid (viimaks) kokkuleppele ja lasksid teatavail riiklikel alge­tel ilmneda.

Eks samad lood ole ka kont­rollimatute rahvastikuprotsessidega. Siiani on jõutud vas­tavate seadusteni vaid üksikutes linnades-rajoonides. Kõige rohkem on ilmselt kõ­ne all olnud Tallinna linna­valitsuse poolt kehtestatud piirangud sissekirjutuse saamisel.

Eesti vajab aga ühtset mig­ratsioonipoliitikat. Olgugi siin toodud mõned olulisemana tunduvad mõtted. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium peaks võtma vas­tu seadluse immigratsioonitalituse loomise kohta.

Selles seadluses peaks ole­ma:

• ära näidatud talituse põ­hiülesanded,
• määratud selle esimees, kellele antakse Eesti NSV mi­nistri õigused,
• kehtestatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu jaoks ko­hustuslik immigratsioonikvoot, mida Ministrite Nõukogu ei tohi ületada.

Immigratsioonikvoodi piir­väärtuseks võiks olla 0,1 % Eesti püsielanikkonnast (Eesti NSV kodanikest). Seega oleks see umbes 1000 kuni 1500 inimest aastas. Siia hulka olek­sid arvatud kõik sissesõitnud, sõltumata nende vanusest, soost, haridusest, tegevusalast jne. Samuti sellest, kas tul­lakse välisriigist või mõnest Liidu piirkonnast, ka sõltu­mata ümberasumise asjaolu­dest või ümberasumist soo­dustava NSV Liidu või Eesti NSV seadustiku olemasolust.

Ministrite Nõukogu ülesan­deks peaks jääma kehtestatud kvoodi üksikasjalik ja hästi läbikaalutud liigendamine igal aastal eraldi: tuleks ju otsus­tada, kui palju on võimalik (ja vajalik) võtta vastu näi­teks maavärisemise ohvreid, näljahädalisi või sõjapõgenikke, kui palju välisriikidest ümberasujaid ja millistest rii­kidest, kui palju Eestile häda­tarvilikke spetsialiste, kui pal­ju rakendada mööda NSV Liitu ringi rändavat vaba töö­jõudu ja kus, kui palju suu­dame vastu võtta siin elada soovivaid töö- ja sõjavetera­ne, erusõjaväelasi ja ikka nii edasi. Aga sisserände aastane ülempiir oleks 1500 ja ei ini­mestki rohkem.

Sellise kvoodi kehtestamise teatav sisepoliitiline eelis oleks selles, et muuta pole tarvis ühtegi seni kehtivat NSV Lii­du või Eesti NSV seadust, kõik nad tuleb ainult sobitada (suruda) kvoodi raamides­se. Nii kujuneksidki liigsetele ümber asuda soovijatele (ku­ni neid ikka esineb) tüüpvastuseks sellised kõigile nõuko­gude inimestele harjumuspä­rased kostmised nagu: ždite fonda, k sožaleniju limit uže istšerpan, možno postavit v otšered. Aga miks ka mitte: in this year we can take only 15 people from USA and Canada together, ja ikka selles vaimus edasi.

Seejuures poleks see sugugi mitte nali, need oleksid ausad ja kõigile teada mängureeg­lid. Tõelistele asjahuvilistele annaksid nad šansi saada tea­tava ooteaja järel oma taht­mine. Vähemveendunud, eba­kindlad Eesti patrioodid või hoopistükkis ükskõiksed asuk­sid aga ilmselt mujalt pare­maid jahimaid otsima.

Veel kvoodi suurusest. Sel­ge, et nagu iga riik, nii peab ka Eesti oma probleemidele ise konkreetsetele oludele pa­remini sobivad lahendid leid­ma. Ometi on maailmakoge­muse teadmine oluline. Minu käsutuses ei ole kahjuks kor­rektset võrdlusmaterjali. Enn Kundlale ja mulle endale on aga uudistesaadeteest meelde jäänud sellised kontrollimata andmed:

• Soomes käib arutelu, kas lubada immigrante vastu võtta 300 asemel 400 aastas, s. t. alla 0,01% rahvastikust;

• Saksamaa Liitvabariigis on tekkinud diskussioon selle ümber, et ei suudeta vastu võtta järjest suurenevat Ta­mili põgenike voolu, eeldata­valt kuni 4000 inimest (ena­masti lapsed) aastas ehk ligi­kaudu 0,007 % rahvastikust.

• USA tõstis teiste maail­ma piirkondade arvel NSV Liidust USA-sse emigreerida soovijate kvoodi 20 000 inime­selt 25 000-ni aastas ehk ligi­kaudu 0,01% USA rahvasti­kust.

Sulev Halliku poolt k. a. «õhtulehes» nr. 77 esitatud andmeil lubatakse käesoleval rahandusaastal USA-sse teis­test riikidest sisse sõita 94 000 pagulast ehk ca 0,04% USA elanikkonnast. Ollakse hädas, et ümberasujaile enam-vähem inimväärseid elutingimusi tagada, samas kulutatakse igale uuele asukale föderaaleelarvest 1000 dollarit.

Seega on väljapakutav kvoo­di ülempiir 0,1% püsirahvas- tikust tegelikult väga suur ja sellise suure kvoodi lubamine võiks kõne alla tulla ainult teataval üleminekuperioodil.

Nagu igal reeglil, peaksid ka siin olema oma erandid. Kvoodivabalt võiksid Eestisse asuda kõik eestlased ja Ees­tist oma tahte vastaselt lah­kuma sunnitud inimesed sõl­tumata rahvusest (karistuse kandjad, Nõukogude Liidu armees ajateenijad, küüdita­tud, samuti kuni 1945. aastani ja küllap hiljemgi emig­reerima sunnitud inimesed ja nende ükskõik kus sündinud järglased). Eraldi reeglistik peaks reguleerima väljastpoolt Eestisse õppima asumist ja hilisemat alalisse elukohta ta­gasi suundumist.

Eesti NSV Riiklik Immig­ratsioonitalitus juhinduks oma tegevuses põhimäärusest ja selle peaks kinnitama Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Ta­lituse tegevust reguleerivas põhidokumendis peaksid kind­lasti olema kirjas järgmised, ehk kõige olulisemad seisu­kohad.

• Väljastpoolt tulnud ini­mesele Eestis elamise loa (aju­tise või alalise) võib anda ainult immigratsioonitalitus. Ilma selle talituse kirjaliku loata ei tohi ühtegi väljast­poolt saabunut Eestisse sisse kirjutada, tööle võtta või tal­le elamispinna orderit välja kirjutada.

• Kõigepealt antakse saabunule ajutine elamisluba tähtajaga kuni 5 aastat. Selle aja vältel aitab immigratsioo­nitalitus ümberasunul uues keskkonnas kohaneda. Tulnu­katele korraldatakse tasuta kursused Eesti ajaloost, kul­tuurist, samuti eesti keele õp­pimine.

• Pärast B-aastast kohane­misperioodi ja kohustuslike eksamite sooritamist otsustab immigratsioonitalitus, kas ini­mesele antakse alaline elamis­luba või mitte. Kui ei, tehak­se talle ettepanek naasta oma endisesse elukohta.

• Peale ümberasunu vähe­malt 12-aastast Eestis elamist on immigratsioonitalitusel õi­gus teha Ülemnõukogu Pre­siidiumile ettepanek anda tal­le kodakondsus.

• Eesti NSV kodakondsuse seaduse vastuvõtmisel oleks immigratsioonitalituse kohus­tus tegelda ka nende Eestis elavate kodanikega, kes ei soovi endale võtta Eesti NSV kodakondsust või kellele se­da ei anta. (Tegevuse üldpõ­himõtted võiksid siin olla sa­mad, mis kvoodi alusel üm­berasujate puhul).

• Kinnisvara (maja, korter, suvila jne.) saab väljaspool Eestit elav kodanik- või väl­jaspool Eestit asuv asutus os­ta ainult immigratsioonitali­tuse loal.

• Immigratsioonitalitus võiks tegelda ka mõnede muu­de rahvastiku rände küsi­mustega.

Näiteks tuleks kehtestada kord, et korterit võib Eestist väljaspool elava inimesega vahetada ainult immigratsioo­nitalituse loal. Samas tuleks talituse juurde luua fond, mille abil püütakse Eestist lahkuda soovivale kodanikule hankida korter paigas, kus ta soovib elama hakata. Vaba­nenud korter läheks üldisesse elamufondi — jagamiseks jär­jekorras olijatele või siis näiteks asutusele, kes andis raha asenduskorteri hankimi­seks.

Immigratsioonitalitus vöiks teha muudki. Tema juurde võiks näiteks luua andmepan­ga, et abistada Eestist mujale Liitu või teise riiki lahkuda soovijaid. Neil saaks aidata uues elupaigas eluruumi ja töökohta otsida ning anda nei­le võimalusel ka muud abi.

Praeguseks on ülaltoodud idee realiseerimine nii kaugel, et Arvo Junti on lõpetanud Eesti NSV Immigratsioonita­lituse põhimääruse projekti kokkuseadmise.

Loodame, et lähemal ajal esitatakse immigratsioonitali­tuse loomise ettepanek amet­likuks seisukohavõtuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiu­mile, Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja EKP-le.

Karta aga võib, et ilma laia üldsuse toetuseta asi paigast ei nihku. Seejuures julgen ar­vata, et erinevalt keeleseadu­sest võiks see ettevõtmine leida toetuse ka vene keelt eelistava elanikkonna hulgas, Interliikumise mõned äärmus­lased ehk välja arvatud.

Nii kutsungi kõiki üles aval­dama oma arvamust kirjapan­du kohta.

ANDRES KOLLIST

Toimetuselt.

Migratsiooni piiramisest on palju räägitud. Üht-teist teh­tudki. Ometi kõikehõlmavat süsteemi ei ole. Ja nõnda kas­vas sisseränne ka 1988. aastal 3200 inimest. See on suurem eestlaste iibest (1949 inimest).

Ülaltoodud artiklis on pa­kutud üks võimalusi olukor­rast väljapääsu leida. Looda­me, et isegi pahatahtlik luge­ja ei näe selles inimõiguste rikkumise katset.