Andres Kollist "Teede ja vaimu infrastruktuur"
14. jaanuar 2013 Postimees
http://arvamus.postimees.ee/1102332/andres-kollist-teede-ja-vaimu-infrastruktuur/
TLÜ Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist kirjutab, et
e-raamatute puhul võib takerdumine tehnilisse võimatusse,
juriidilistesse vaidlustesse ja kirjastajate lobisse pidurdada arengut
aastaiks või lausa aastakümneteks.
Inimesi ühendavad vaimsed sidemed ja füüsiline infrastruktuur. Darwin
jõudis oma põhijärelduseni liikide tekkimise kirjeldamisel tänu
märkamisele, et sama liigi esindajad, elades aastatuhandeid eraldatuna,
olgu mägede või ookeaniga lahutatud, muutuvad oluliselt, kohastudes
tingimustega, kuhu nad on sattunud.
Nagu liigid lahknevad, nii eemalduvad ka ühendusteedeta ja
kommunikatsioonita inimesed üksteisest. Selline saavutus nagu
tšuktšidel, kus 12 000-line rahvas suudab Euroopa suurima pindalaga
riigist Prantsusmaast suuremal territooriumil ühist keelt ja kultuuri
hoida, pole jõukohane kõigile. See eeldab avarat ellusuhtumist ja
mastaape eiravat toimimismalli.
Euroopas ja siin Eestis vajame ladusaks koostoimimiseks häid teid.
Eesti regionaalpoliitika üks suuri eesmärke on Tallinna-Tartu maantee.
Muidugi mitte ainult. Ilma korraliku teedevõrguta pole võimalik siduda
Eesti erinevaid osi omavahel ladusalt ja koostoimivaks tervikuks. Teed
ja koolimajad, Eesti ülikoolid, meie ajalugu, televisioon, raadio – kõik
see on liim, mis rahvuse koos hoiab.
Sellest ebatäiuslikust loendist puuduvad kindlasti kirjutatud tekstid.
Eestikeelne, Eestis kirjutatud, Eesti kohta käiv kirjalik tekst. Olgu
tegu vanade maarahva kalendritega, ilukirjanduse, teadustekstidega,
ajalehtedega, millega iganes. Need Eesti vaimuelu mõttes olulised
tekstid on praegu enamasti paberil. Raamatu, ajakirja, ajalehena.
Koolivihikusuurune, kladest mitte palju raskem arvuti koos internetiga
loob võimaluse minna kuhu tahes, terve raamatukogu põues. Areng on
selles suunas, et kui sind pole internetis, siis sind polegi olemas. See
on ühest küljest. Samas kui raamat poebki lugerisse, siis võime ette
kujutada, et tulevikus on paberile trükitud raamat eksklusiivne. Paberil
raamatust, trükitud tekstist saab suurema süvenemise, parema asjade
läbimõtlemisega kaasas käiv nähtus.
Sügavamad mõtlejad, asjade olemuseni tungijad, need, kes päris uusi
asju loovad, avastavad ja välja mõtlevad; need, kes projekteerivad
sildasid ja kosmoselaevu, kes on ajukirurgid või teaduse eesliinil
tegutsejad, ei saa piirduda vaid rohke, kiirelt vahelduva ja ekraanil
vilksuva infovooga. Tuleviku ühiskonna kõrgkiht, vaimne aadelkond ei saa
niipea kujuneda ilma raamatute lugemiseta. Vähemalt ilma selleta, et
paljud leheküljed tuleb visalt läbi närida ja mitu korda üle lugeda.
Selline tulevikunägemus vaimse eliidi lugemisharjumustest ja sellest,
kuidas saavutatakse asjade sügavuti läbimõtlemine, on samas justkui
vastuvoolu ujumine. Elektroonilise kirjavara domineerimine on paratamatu
tulevikutrend, areng, millega kaasaminemine on vähemalt sama oluline
kui regionaalpoliitilised või muud rahvust kooshoidvad ettevõtmised,
olgu selleks Tallinna-Tartu maantee ehitamine või laulupidude
traditsiooni hoidmine.
Mõned riigid on enesele seadnud eesmärgiks digiteerida kõik omakeelsed,
omamaised ja oma maa kohta kirjutatud tekstid. Sellise eesmärgi nimel
tegutsevad näiteks norrakad ja taanlased. Ka Eesti peaks siin avarama ja
selgema plaani kohaselt tegutsema. Ambitsioon on selge: digiteerida ära
kogu Eesti asi. See tähendab kogu eestikeelne ja Eestis trükitu, lisaks
Eesti kohta trükitud vaimuvara.
Näiteks norrakad hindavad, et Norras on n-ö aegade algusest peale trükitud umbes 400 000 –
500 000 nimetust erinevaid raamatuid. Ajalehtede läbi aegade ulatuvaks
eksemplaride koguarvuks hindavad nad ligikaudu viis miljonit. Seal on
vastu võetud seadused, et Norra rahvusraamatukogu tohib digiteerida kõik
Norras trükitu, olgu see raamat, ajakiri, ajaleht, mis iganes.
Praeguseks on norrakad suutnud digiteerida ligikaudu poole enese
vaimuvarast ehk ligikaudu 250 000 trükist.
Selle vaimuvara kättesaadavaks tegemisel on arusaadavalt kehtestatud
reeglid, mis arvestavad need teosed loonud autorite huvisid. Kõik
digiteeritud teosed on elektrooniliselt kättesaadavad läbi 50 Norra
rahvusraamatukogus asuva terminali.
Ajavahemikus 1990–2000 trükitu, ligikaudu 50 000 teost, on nähtav
kõikides arvutites, millel on Norra IP-aadress. Sealhulgas on veel
eraldi 13 000 raamatut, mida saab üle võrgu lugeda terves maailmas ilma
igasuguste piiranguteta.
Selline tulemus on saavutatud koostöös autorikaitse
organisatsioonidega. Kokkulepe on, et autorid saavad aastas 65
eurosenti kompensatsiooni iga digiteeritud ja Norras nähtavaks tehtud
lehekülje eest. Sõltumata sellest, kas digiteeritut loetakse või ei.
Digiteeritud vaimuvara vaatamise sagedus on ööpäev läbi kaks-kolm
lehekülge sekundis.
Ülejäänud 200 000 juba digiteeritud teaviku nähtavakstegemise üle
loodetakse autorikaitseorganisatsioonidega samuti läbi rääkida. Vanemate
trükiste puhul autorikaitse õigustega teoste hulk väheneb. Seejuures
ei näe norrakad oma vaimuvarale järjest kasvava digitaalse
juurdepääsuvõimaluse tutvustamiseks mingit vaeva. Huviliste hulgas on
palju üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude.
Veel mahukamalt tegeleb analoogilise programmi elluviimisega Google.
Koostöös paljude suurte ülikoolide – näiteks Harvardi, Princetoni,
Stanfordi, Oxfordi ja Michigani ülikool – raamatukogudega ja New Yorgi
avaliku raamatukoguga on nad digiteerinud üle 15 miljoni teose.
Eksperdid arvavad, et pärast digiteerimist muutub 60–80 protsenti muidu
raamatukogu riiulitel tolmunud kirjandusest selliseks, et leiab enesele
vähemasti ühe huvilise, kes muidu unustusehõlma vajuvat tööd siiski
vaatab.
Need riigid, mis ei püüa paratamatule arengule vastu seista, vaid
otsivad aktiivselt võimalusi sellele kaasa aidata, saavad ilmselge
arengueelise. Takerdumine tehnilisse võimatusse, juriidilistesse
vaidlustesse ja kirjastajate lobisse võib halvemal juhul pidurdada
arengut lausa aastateks või aastakümneteks.
Eesti peab vältima digiteerimisleigusest tekkivat arengupeetust.
Innovatsioonilemb pisikene Eesti saab, kui tahab, otsustada ja tegutseda
kiiremalt, kui juba põhjalikult paika loksunud ühiskonnad. Et mitte
olla paljasõnaline: riigikogu tasemel on vaja otsust, et
rahvusraamatukogu ja kuue avalik-õigusliku ülikooli raamatukogud võivad
digiteerida kõiki Eestis trükitud teavikuid. Ilma täiendavate
kokkulepeteta tohib neid näidata piiratud arvus rahvusraamatukogu ja
avalik-õiguslike ülikoolide arvutites.
Eestis trükitud trükiste koguarv on 160 000 – 170 000 nimetust.
Hinnanguliselt umbes 30–35 miljonit lehekülge. Siia juurde tuleks liita
paar miljonit nimetust ajalehti ehk umbes 10–15 miljonit lehekülge. Nii
räägime kokku ligikaudu 50 miljonist leheküljest.
Kõige selle digiteerimise maksumus oleks suurusjärgus 20–30 miljonit
eurot ja töö tegemise ajaline piir viis-kuus aastat. Lisaks kulutused
digiteeritud materjali kättesaadavaks tegemiseks ja pikaajaliseks
säilitamiseks. Kogu estica’st rääkides puudub sellest loetelust kõikidel
aegadel publitseeritud Välis-Eesti vaimuvara, olgu autoriteks eestlased
või Eestiga seotud inimesed. Samuti puudub kõik see, mis on kirjutatud
väljaspool Eestit. Nagu seegi, mida on erinevad autorid kirjutanud
Eesti kohta, lisaks need tekstid, kus Eestit küllalt arvestatavalt
puudutatakse.
Kõigist nendest otseselt Eestiga seotud tekstidest on mingi, üsna
tuntav osa seotud autoriõigustega. Suurel osal tekstidel, nendel, mille
autorite surmast on möödunud üle 70 aasta, on autoriõigused kehtivuse
kaotanud. Vanemad tekstid on seega vabad ja nende digiteerimise ja
kõigile kättesaadavaks tegemisega probleeme ei ole.
Enam huvi pakkuvad on arvatavalt siiski tänapäevasemad kirjutised.
Oletame, et 10 miljoni värskelt kirjutatud lehekülje autoritele
pakutakse iga digiteeritud lehekülje eest 50 senti. See oleks kokku 5
miljonit eurot ühekordset kulu. Edasine püsikulu olgu miljon eurot
aastas ja see raha jagatakse autorite vahel vastavalt klikkide arvule,
mis näitavad erinevate kirjutiste vastu ülesnäidatavat huvi.
Sellist lähenemist kogu autorikaitsega kaitstud vaimuvarale rakendades
oleks võimalik n-ö Eesti asi terviklikult digiteerida ja meie inimestele
kättesaadavaks teha. Ühekordne kulu sellele oleks kokku mitte rohkem
kui 25 miljonit eurot ja edasine autoritele minev püsikulu mitte üle
nelja-viie miljoni euro aastas. Seda isegi siis, kui kõik kõnealused
tekstid oleksid autoriõigustega kaitstud.
Tänapäeva poole liikudes muutub asi keerulisemaks. Lisanduvad
e-raamatud, uute teoste puhul muutuvad reljeefsemaks autorite, eriti
hästi müüvate autorite huvid. Eraldi teema on tõlkekirjandus.
Aruvalla-Kose teelõigu projekteerimise ja ehitamise maksumus on umbes
54 miljonit eurot, Ülemiste ristmiku väljaehitamine maksab koos
omanikujärelevalve ning maade ja ehitiste sundvõõrandamise ja muude
kuludega ligi 99 miljonit eurot. Riigi tasemelt asjale lähenedes on
digi-Eesti edendamisele kuluv raha suur, aga prioriteetide tajumise
korral peaaegu kohe teostatav siht.
Investeeringud teedesse aitavad pidurdada Eesti muutumist ühe linna ja
pooltühja tagamaaga riigiks. Eesti inimeste arvukuse kasv, huvi Eestis
püsida ning koos oma riiki pidada ja hoida sõltub suuresti meid kõiki
ühendavast vaimsest, kultuurilisest keskkonnast.
Üha enam killustuv ja kolletuv ajakirjandus kaotab kahjuks rahvast
ühendavat tähtsust. Seda enam on tähtis elektrooniliste kanalite kaudu
kogu Eesti vaimuvara kättesaadavaks tegemine. Lootuses, et sealt
korjatakse üles see, mis korjamist väärib ja meile ühist vaimuruumi
loob.
Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektide ühe osana on
Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu üles ehitamas
digiteerimiskeskust. Oma esimeseks eesmärgiks oleme seadnud ülesande
digiteerida kõik Eesti kirjalikud teadustekstid. Teadustekstid alates
Baeri aegadest, ENSV Teaduste Akadeemia toimetiste, Välis-Eesti autorite
ja kaasajani välja.
Jakob Hurt rääkis 150 aastat tagasi, et «eestlased, kui meie ei saa
suureks hulga läbi, siis vaimu läbi». Tänapäeva unistus on eestimaise
oivalise digiruumi loomine. Eestluse digiruum iga eestimaalase kodus,
sülearvutis, lugeris, mobiilis.
Eesti sisu on edasipüsimine omakeelse ja omakultuurilisena, tugevalt tervikuks seotuna nii vaimsete kui asiste sidemetega.
