Mittekodanikest

Kõne Tallinna linnavolikogus

Üle-eelmisel volikogul kõnelesin Eesti keele õpetamisest nendes koolides, kus valdava osa õpilaste emakeeleks on vene keel. Teema käsitlus pakkus huvi kaasvolinik Tarmo Kruusimäele, keda loodetavasti teda häirimata heal meelel ja hellitlevalt Kojameheks nimetaksin. Kojamehe sõnavõtust sain aru sedaviisi, et ta küsis etteheitvalt, et kuidas ja miks on meil mittekodanikud. Kasutaksin võimalust siinjuures seda koos teatava ajaloolise taustaga veidi selgitada.

1

Olen oma vanadest märkmetest järgi vaadanud, et Rahvarinde poliitiliste reformide toimkonna liikmena esitasin 1988 aastal seisukoha, et kaaperdatud Eesti riik tuleb pärijatele ja nende järglastele tagasi anda. Sedaviisi moodustuval kodanikkonnal ja ainult nendel on õigus otsustada, millistel tingimustel ja keda eneste hulka veel lisaks kutsuda.

2

Mu vaatenurk siis ja seda enam tänasel päeval on, et selle kutsumise puhul oleks lahkuse aste pidanud oluliselt suurem olema, kui tegelikud arengud on kujunenud, õigemini kujundatud.

4

Kodanikkonna määratlemine on käinud ju erakordselt ranget ja vaid nö pärijatele õigusi andvat joont silmas pidades.  Lahkuse aste teisi kaasa kutsuda on olnud kohati lausa piinlikust tekitavalt napp.

4

Sellise suhtumise üks ja äsja ka laiemat tähelepanu leidnud “õieke” iseloomustab kehtiva kodakondsusreeglistiku disainerite ilmseid liialdusi päris kenasti. Mõtlen kodakondsuse äravõtmist ühelt vene päritolu tüdrukult, kelle isa oli kodakondsuse saanud kaks nädalat peale neiu sündi, või juba mitte esimeses nooruses olevalt eesti mehelt, kes, tuleb välja, ei ole suutnud paarkümmend aastat tagasi tuua adekvaatset dokumenti oma ema sünnipaiga kohta.

5

Peale piinlikkuse tekitamise meie riigi ametliku poliitika suhtes näitab see veel seda, et Siseministeeriumis on piisavalt “sisulisele” tööle pühendunud inimjõudu, et detailselt läbi uurida sadade tuhandete kodanike toimikuid, et leida sealt 150 – 200 sellist, kelledele kodakondsuse omistamise alused on ehk küsitavad.

6

Mittekodanike asjus meenutaksin suurt vastasseisu Mart Nuti ja enda vahel. Selle põhiline sisu oli, et kuidas määratleda taastatud Eesti Vabariigis need endised N. Liidu kodanikud, kes ei ole nö pärijad, ehk need kes pole ennesõjaaegse Eesti Vabariigi kodanikud või nende järglased.

7

Mart Nuti ja tema võitluskaaslase arusaam oli, et need inimesed, kui nad ei saa või ei taha Eesti 

kodakondsust, on Vene Föderatsiooni kodanikud. Lõpuni väljaarendatuna oleks see lahendusviis viinud selleni, et tänasel päeval oleks Eestis olnud umbes pool miljonit kuni 600.000 Venemaa kodanikku. Narvas oleks meie naaberriigi kodanike arv ulatunud 90-95 protsendini ja terve Ida-Virumaa elanikkond oleks koosnenud valdavalt Venemaa kodanikest.

8

Minu arusaamine oli ja on tänaseni, et see oleks tähendanud väikese Vene riigi ehitamist Eesti riigi sisse ja oleks olnud ilmselgelt meie riigile julgeolekuohuks. Mõelgem kasvõi Gruusia –Venemaa 2010 aasta augustikonflikti ajal kõlanud argumentatsioonile tarvidusest oma kodanikke kaitsta.

9

Et Venemaa kodanike arvu suurendada, püüti omal ajal kasutada mitmeid vahendeid. Üks selliseid oli ajutine reisidokument. Kui Eestis asuv endise N. Liidu kodanik polnud veel enesele vormistanud Venemaa kodakondsust ja soovis sõita välismaale, pidi ta asuma järjekorda ja taotlema ajutist reisidokumenti. See paber andis õiguse riigist ühe korra lahkuda; Eestisse naasmisel tuli see tagastada. N. Liidu aegse välispassi kasutusreeglistikust inspireeritud meetod meie kaasmaalaste väntsutamiseks kuulub samaviisi piinlikust tekitavate ettevõtmiste rivisse.

10

Kõnealune olukord lahenes lõpuks nii, et Tiit Vähi poolt juhitud KMÜ valitsuse ajal suutis riigikogu 1996. aastal vastu võtta reeglistiku, mille kohaselt hakati välismaalase passe massiliselt välja andma ja surve, lausa paratamatus siirduda Venemaa kodanikuks kadus.

11

Tulemus on see, et N. Liidu aegne Eesti elanikkond jaguneb kolme suurde rühma: Eesti Vabariigi kodanikud, Venemaa kodanikud ja rõhutan eriliselt – määratlemata kodakondsusega inimesed, ehk “halli” ehk Välismaalase passi omanikud.

12

Kuna olin nendel aegadel lahendusteede üks disainereid, tunnen nende, välismaalase passiga Eestis elavate, inimeste ees tõepoolest nagu isiklikku vastutust. 1996 aasta lahendus oli maksimum, millisele oli võimalik meie parlamentaarses vabariigis enamuse toetus saavutada.

13

Kahetsusväärne on, et oleme selle juurde jäänud nüüd, 16 aastat hiljem. Ammu oleks aeg neid inimesi riigi poolt tänada nende meelekindluse eest survele vaatamata jätta võtmata Venemaa kodakondsus ja leppida nende dokumentidega, milliseid suutis neile pakkuda eesti riik.

14

Ja muidugi tuleks neile pakkuda Eesti kodakondsust ilma lisatingimusi esitamata. Juhul kui veel huvilisi leidub, olukorras kus välismaalase pass tagab vaba reisimise Euroopas ja viisavaba sisenemise Venemaale.

15

Eesti riigi strateegiline huvi on hoolida kõigist meie riigis elavatest inimestest.

16

Sooviksin määratlemata kodakondsusega inimesi tänada nende poolt umbes 15 aastat tagasi Eestile eriti lojaalsete otsuste tegemise eest.

Andres Kollist

29.03.2012