Tuesday, January 29, 2013

Mäluasutuste suveseminari ülevaade

Mäluasutuste suveseminaril võeti luubi alla e-teenused
Annika Koppel
Eesti Rahvusraamatukogu avalike suhete osakonna juhataja

Väljavõte:

Andres Kollist tõi kommentaaris välja Norra näite, kus saavutati kokkulepe autoreid ja õiguste omajaid esindava katusorganisatsiooni Kopinor ja Rahvusraamatukogu vahel, mille tulemusena digiteeritakse 250 000 raamatut, mis on ilmunud 20. sajandil. Autoritele makstakse autoritasu 60 eurosenti lehekülje eest, nende looming saab tasuta kättesaadavaks Norra IP aadressi omanikele. „Nii tulekski teha. Kõik autorid saavad õiglast tasu,” ütles Kollist.Põhjamaades saavad autorite esindusühingud esindada ka neid autoreid, kes ei ole ühingu liikmed, mis teeb litsentside hankimise tunduvalt lihtsamaks. Eestis pole sellist organisatsiooni, mis haldaks kõigi autorite õigusi, kirjandusteoste autoritel puudub üldse oma esindusühing, muusikateoste autoreid ja kunstnikke koondav Eesti Autorite Ühing saab esindada vaid oma liikmeid.

"Vabariigi kodanikud" 15. jaanuaril 2013

Saates 15. jaanuaril

Kas globaliseeruvas maailmas on mitme riigi passi omamine uus normaalsus ja sellele piirangute seadmine ajale jalgu jäänud põhimõte? 

Stuudios arutlevad Riigikogu liige Mart Nutt, Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas, endine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Andres Kollist ning nii Eesti kui ka Rootsi riiki kalliks pidav Jaan Männik.

Teede ja vaimu infrastruktuur

Andres Kollist "Teede ja vaimu infrastruktuur"
14. jaanuar 2013 Postimees
 http://arvamus.postimees.ee/1102332/andres-kollist-teede-ja-vaimu-infrastruktuur/

TLÜ Akadeemilise Raamatukogu direktor Andres Kollist kirjutab, et e-raamatute puhul võib takerdumine tehnilisse võimatusse, juriidilistesse vaidlustesse ja kirjastajate lobisse pidurdada arengut aastaiks või lausa aastakümneteks.
 
Inimesi ühendavad vaimsed sidemed ja füüsiline infrastruktuur. Darwin jõudis oma põhijärelduseni liikide tekkimise kirjeldamisel tänu märkamisele, et sama liigi esindajad, elades aastatuhandeid eraldatuna, olgu mägede või ookeaniga lahutatud, muutuvad oluliselt, kohastudes tingimustega, kuhu nad on sattunud.

Nagu liigid lahknevad, nii ­eemalduvad ka ühendusteedeta ja kommunikatsioonita inimesed üksteisest. Selline saavutus nagu tšuktšidel, kus 12 000-line rahvas suudab Euroopa suurima pindalaga riigist Prantsusmaast suuremal territooriumil ühist keelt ja kultuuri hoida, pole jõukohane kõigile. See eeldab avarat ellusuhtumist ja mastaape eiravat toimimismalli.

Euroopas ja siin Eestis vajame ladusaks koostoimimiseks häid teid. Eesti regionaalpoliitika üks suuri eesmärke on Tallinna-Tartu maantee. Muidugi mitte ainult. Ilma korraliku teedevõrguta pole võimalik siduda Eesti erinevaid osi omavahel ladusalt ja koostoimivaks tervikuks. Teed ja koolimajad, Eesti ülikoolid, meie ajalugu, televisioon, raadio – kõik see on liim, mis rahvuse koos hoiab.

Sellest ebatäiuslikust loendist puuduvad kindlasti kirjutatud tekstid. Eestikeelne, Eestis kirjutatud, Eesti kohta käiv kirjalik tekst. Olgu tegu vanade maarahva kalendritega, ilukirjanduse, teadustekstidega, ajalehtedega, millega iganes. Need Eesti vaimuelu mõttes olulised tekstid on praegu enamasti paberil. Raamatu, ajakirja, ajalehena.

Koolivihikusuurune, kladest mitte palju raskem arvuti koos internetiga loob võimaluse minna kuhu tahes, terve raamatukogu põues. Areng on selles suunas, et kui sind pole internetis, siis sind polegi olemas. See on ühest küljest. Samas kui raamat poebki lugerisse, siis võime ette kujutada, et tulevikus on paberile trükitud raamat eksklusiivne. Paberil raamatust, trükitud tekstist saab suurema süvenemise, parema asjade läbimõtlemisega kaasas käiv nähtus.

Sügavamad mõtlejad, asjade olemuseni tungijad, need, kes päris uusi asju loovad, avastavad ja välja mõtlevad; need, kes projekteerivad sildasid ja kosmoselaevu, kes on ajukirurgid või teaduse eesliinil tegutsejad, ei saa piirduda vaid rohke, kiirelt vahelduva ja ekraanil vilksuva infovooga. Tuleviku ühiskonna kõrgkiht, vaimne aadelkond ei saa niipea kujuneda ilma raamatute lugemiseta. Vähemalt ilma selleta, et paljud leheküljed tuleb visalt läbi närida ja mitu korda üle lugeda.

Selline tulevikunägemus vaimse eliidi lugemisharjumustest ja sellest, kuidas saavutatakse asjade sügavuti läbimõtlemine, on samas justkui vastuvoolu ujumine. Elektroonilise kirjavara domineerimine on paratamatu tulevikutrend, areng, millega kaasaminemine on vähemalt sama oluline kui regionaalpoliitilised või muud rahvust kooshoidvad ettevõtmised, olgu selleks Tallinna-Tartu maantee ehitamine või laulupidude traditsiooni hoidmine.

Mõned riigid on enesele seadnud eesmärgiks digiteerida kõik omakeelsed, omamaised ja oma maa kohta kirjutatud tekstid. Sellise eesmärgi nimel tegutsevad näiteks norrakad ja taanlased. Ka Eesti peaks siin avarama ja selgema plaani kohaselt tegutsema. Ambitsioon on selge: digiteerida ära kogu Eesti asi. See tähendab kogu eestikeelne ja Eestis trükitu, lisaks Eesti kohta trükitud vaimuvara.

Näiteks norrakad hindavad, et Norras on n-ö aegade algusest peale trükitud umbes 400 000 –
500 000 nimetust erinevaid raamatuid. Ajalehtede läbi aegade ulatuvaks eksemplaride koguarvuks hindavad nad ligikaudu viis miljonit. Seal on vastu võetud seadused, et Norra rahvusraamatukogu tohib digiteerida kõik Norras trükitu, olgu see raamat, ajakiri, ajaleht, mis iganes. Praeguseks on norrakad suutnud digiteerida ligikaudu poole enese vaimuvarast ehk ligikaudu 250 000 trükist.

Selle vaimuvara kättesaadavaks tegemisel on arusaadavalt kehtestatud reeglid, mis arvestavad need teosed loonud ­autorite huvisid. Kõik digiteeritud teosed on elektrooniliselt kättesaadavad läbi 50 Norra rahvusraamatukogus asuva terminali.

Ajavahemikus 1990–2000 trükitu, ligikaudu 50 000 teost, on nähtav kõikides arvutites, millel on Norra IP-aadress. Sealhulgas on veel eraldi 13 000 raamatut, mida saab üle võrgu lugeda terves maailmas ilma igasuguste piiranguteta.

Selline tulemus on saavutatud koostöös autorikaitse organisatsioonidega. Kokkulepe on, et ­autorid saavad aastas 65 eurosenti kompensatsiooni iga digiteeritud ja Norras nähtavaks tehtud lehekülje eest. Sõltumata sellest, kas digiteeritut loetakse või ei. Digiteeritud vaimuvara vaatamise sagedus on ööpäev läbi kaks-kolm lehekülge sekundis.

Ülejäänud 200 000 juba digiteeritud teaviku nähtavakstegemise üle loodetakse autorikaitseorganisatsioonidega samuti läbi rääkida. Vanemate trükiste puhul ­autorikaitse õigustega teoste hulk väheneb. Seejuures ei näe norrakad oma vaimuvarale järjest kasvava digitaalse juurdepääsuvõimaluse tutvustamiseks mingit vaeva. Huviliste hulgas on palju üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude.

Veel mahukamalt tegeleb analoogilise programmi elluviimisega Google. Koostöös paljude suurte ülikoolide – näiteks Harvardi, Princetoni, Stanfordi, Oxfordi ja Michigani ülikool – raamatukogudega ja New Yorgi avaliku raamatukoguga on nad digiteerinud üle 15 miljoni teose. Eksperdid arvavad, et pärast digiteerimist muutub 60–80 protsenti muidu raamatukogu riiulitel tolmunud kirjandusest selliseks, et leiab enesele vähemasti ühe huvilise, kes muidu unustusehõlma vajuvat tööd siiski vaatab.

Need riigid, mis ei püüa paratamatule arengule vastu seista, vaid otsivad aktiivselt võimalusi sellele kaasa aidata, saavad ilmselge arengueelise. Takerdumine tehnilisse võimatusse, juriidilistesse vaidlustesse ja kirjastajate lobisse võib halvemal juhul pidurdada arengut lausa aastateks või aastakümneteks.

Eesti peab vältima digiteerimisleigusest tekkivat arengupeetust. Innovatsioonilemb pisikene Eesti saab, kui tahab, otsustada ja tegutseda kiiremalt, kui juba põhjalikult paika loksunud ühiskonnad. Et mitte olla paljasõnaline: riigikogu tasemel on vaja otsust, et rahvusraamatukogu ja kuue avalik-õigusliku ülikooli raamatukogud võivad digiteerida kõiki Eestis trükitud teavikuid. Ilma täiendavate kokkulepeteta tohib neid näidata piiratud arvus rahvusraamatukogu ja avalik-õiguslike ülikoolide arvutites.

Eestis trükitud trükiste koguarv on 160 000 – 170 000 nimetust. Hinnanguliselt umbes 30–35 miljonit lehekülge. Siia juurde tuleks liita paar miljonit nimetust ajalehti ehk umbes 10–15 miljonit lehekülge. Nii räägime kokku ligikaudu 50 miljonist leheküljest.

Kõige selle digiteerimise maksumus oleks suurusjärgus 20–30 miljonit eurot ja töö tegemise ajaline piir viis-kuus aastat. Lisaks kulutused digiteeritud materjali kättesaadavaks tegemiseks ja pikaajaliseks säilitamiseks. Kogu estica’st rääkides puudub sellest loetelust kõikidel aegadel publitseeritud Välis-Eesti vaimuvara, olgu autoriteks eestlased või Eestiga seotud inimesed. Samuti puudub kõik see, mis on kirjutatud väljaspool Eestit. Nagu seegi, mida on erinevad ­autorid kirjutanud Eesti kohta, lisaks need tekstid, kus Eestit küllalt arvestatavalt puudutatakse.

Kõigist nendest otseselt Eestiga seotud tekstidest on mingi, üsna tuntav osa seotud autoriõigustega. Suurel osal tekstidel, nendel, mille autorite surmast on möödunud üle 70 aasta, on autoriõigused kehtivuse kaotanud. Vanemad tekstid on seega vabad ja nende digiteerimise ja kõigile kättesaadavaks tegemisega probleeme ei ole.

Enam huvi pakkuvad on arvatavalt siiski tänapäevasemad kirjutised. Oletame, et 10 miljoni värskelt kirjutatud lehekülje autoritele pakutakse iga digiteeritud lehekülje eest 50 senti. See oleks kokku 5 miljonit eurot ühekordset kulu. Edasine püsikulu olgu miljon eurot aastas ja see raha jagatakse autorite vahel vastavalt klikkide arvule, mis näitavad erinevate kirjutiste vastu ülesnäidatavat huvi.

Sellist lähenemist kogu autorikaitsega kaitstud vaimuvarale rakendades oleks võimalik n-ö Eesti asi terviklikult digiteerida ja meie inimestele kättesaadavaks teha. Ühekordne kulu sellele oleks kokku mitte rohkem kui 25 miljonit eurot ja edasine autoritele minev püsikulu mitte üle nelja-viie miljoni euro aastas. Seda isegi siis, kui kõik kõnealused tekstid oleksid autoriõigustega kaitstud.

Tänapäeva poole liikudes muutub asi keerulisemaks. Lisanduvad e-raamatud, uute teoste puhul muutuvad reljeefsemaks autorite, eriti hästi müüvate autorite huvid. Eraldi teema on tõlkekirjandus.

Aruvalla-Kose teelõigu projekteerimise ja ehitamise maksumus on umbes 54 miljonit ­eurot, Ülemiste ristmiku väljaehitamine maksab koos omanikujärelevalve ning maade ja ehitiste sundvõõrandamise ja muude kuludega ligi 99 miljonit eurot. Riigi tasemelt asjale lähenedes on digi-Eesti edendamisele kuluv raha suur, aga prioriteetide tajumise korral peaaegu kohe teostatav siht.

Investeeringud teedesse aitavad pidurdada Eesti muutumist ühe linna ja pooltühja tagamaaga riigiks. Eesti inimeste arvukuse kasv, huvi Eestis püsida ning koos oma riiki pidada ja hoida sõltub suuresti meid kõiki ühendavast vaimsest, kultuurilisest keskkonnast.

Üha enam killustuv ja kolletuv ajakirjandus kaotab kahjuks rahvast ühendavat tähtsust. Seda enam on tähtis elektrooniliste kanalite kaudu kogu Eesti vaimuvara kättesaadavaks tegemine. Lootuses, et sealt korjatakse üles see, mis korjamist väärib ja meile ühist vaimuruumi loob.

Eesti teaduse infrastruktuuride teekaardi objektide ühe osana on Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu üles ehitamas digiteerimiskeskust. Oma esimeseks eesmärgiks oleme seadnud ülesande digiteerida kõik Eesti kirjalikud teadustekstid. Teadustekstid alates Baeri aegadest, ENSV Teaduste Akadeemia toimetiste, Välis-Eesti autorite ja kaasajani välja.

Jakob Hurt rääkis 150 aastat tagasi, et «eestlased, kui meie ei saa suureks hulga läbi, siis vaimu läbi». Tänapäeva unistus on eestimaise oivalise digiruumi loomine. Eestluse digiruum iga eestimaalase kodus, sülearvutis, lugeris, mobiilis.

Eesti sisu on edasipüsimine omakeelse ja omakultuurilisena, tugevalt tervikuks seotuna nii vaimsete kui asiste sidemetega.