Sunday, August 26, 2012

Mustpead ja rektorid


1. Tartu Ülikooli, Eesti Vabariigi ja eestikeelse Tartu Ülikooli rektorite nimed algavad “K” tähega: Koppel, Kõpp, Kaho, Kant, Kruus, Koort, Klement, Koop, Kärner, Karis ja nüüd, selle aasta 30. mail valitud Volli Kalm.


2. Selles rivis on siiski kolm erandit: üks ennesõjaaegse Eesti Vabariigi päris viimastelt lõpukuudelt ja kaks sellest ajast, kui Eesti jälle vaba on.


3. Kes usub teadust, vaevalt usub see numeroloogiat, horoskoope, mustlase ennustusi ega muud posimist. Sama ebaoluline on ka “K” tähega rektorite loetelu. Aga tore teada ikkagi.


4. Tartu Ülikooli rektori roll Eestis on märgatavalt suurem, kui juhtida mõnda aega üht Eesti mõistes suurt ülikooli. Inimene, kes on andnud oma panuse Eesti kõige tähtsama vaimse keskuse, ühiskonna vaimse eliidi ja ühiskonna teadusliku ja ühiskondliku mõtte kujundamisesse omab erakordset privileegi selles töös osaleda. Ja omab eluaegset kohustust “püsida rollis”, ka siis kui tulevad järgmised elu etapid ning järgmised tööd ja tegemised.


5. Mustpeade vennaskond, nii nagu ajaloolased meile seletavad, on keskaegne kaupmeeste ja sellide ühendus. 1920. aastal kaotati Eesti Vabariigis ära kõik seisused. Mustpeadel õnnestus tookord end seltsiks ümber korraldada. Oma vennaks võtsid  nad ka Konstantin Pätsi. Teise maailmasõja eelõhtul kutsus Hitler sakslased tagasi Vaterland’i ja siis lahkus ka enamus Mustpeade vennaskonna liikmeid.


6. Mustpeade maja vennaskonnale tagastamise - mittetagastamise lugu on kestnud aastaid. Varasemalt on mustpeade hulgas on olnud mõned eestlased. Vaidluste aktualiseerudes on tulnud teateid eestlaste hulga suurenemisest. Nimeliselt on vähemalt minule teada neist vähesed.


7. Selle aasta märtsis käis Eestis vennaskonna liige, Parrot’ite ja de Tolly’de järeltulija Lars Girgensohn. Nende väärikate esivanemate väärikas järeletulija annetas Tartu Ülikoolile kaks perekonnareliikviat. Üks annetus oli sigaretikarp. Selle oli koos pühendusega taasavatud Tartu Ülikooli esimesele rektorile Georg Friedrich Parrotile 1802. aastal kinkinud Tartus ülikooli taasavamise otsustanud ja seda tugevasti toetanud Venemaa keiser Aleksander I. Teine reliikvia kuulus kunagi Friedrich Parroti pojale, samuti Tartu ülikooli kunagisele rektorile. See oli pitsatsõrmus.  Johann Jakob Friedrich  Wilhelm Parrot koos Hatšatur Abovjani ja kolme üliõpilasega olid esimesed inimesed, kes 183 aastat tagasi  5165 meetri kõrguse Ararati mäe otsa ronisid. Tartu Ülikoolile kingitud sõrmuse kiviks oli noorema Parroti poolt Ararati tipust toodud kivim.


8. Veel teatas Lars Girgensohn, et mustpead aitavad Tartu Ülikooli ärijuhtimise tudengitel Saksamaal praktikal käia, otsivad võimalusi Eesti tšellisti Johannes Välja ja teiste eesti muusikute õpingute toetamiseks.  Girgenshon ütles ka, et vennaskond ühendab endiselt peamiselt kaupmehi.


9. Kindlasti on need mõjukad ja osavad kaupmehed. Küllap on mustpead esitanud juriidiliselt arvestatavaid argumente Mustpeade maja enda omandisse taotlemiseks. Targu on peale selle olemas veel ka õiglustunne ja ühiskondlik arvamus, otstarbekus ja ühiskonna üldised huvid. Tuginevalt meil kehtivatele seadustele saavad otsustajad seda kõike silmas pidada.


10. Tallinnas ühistranspordi piletite hinna suurus või tasuta bussisõit, tänavatele bussiradade märkimine on muidugi päevapoliitiliselt olulised ja meie kõigi igapäevaelu puudutavad küsimused. Varsti on need vaidlused unustatud ja linna transpordikorraldus loodetavalt mõistlikul viisil paika loksunud. See, kas Mustpeade maja kuulub põhiliselt Eestist eemal elavatele ärimeestele või meile enestele omab tähtsust palju-palju pikemalt tulevikku piiludes.


11. Selle otsuse seos sellega, kas Tallinna linnapea on Edgar Savisaar või keegi teine, on seejuures vaid päevapoliitilise tähtsusega.


12. Esitaksin siinkohal ka paar küsimust. Austatud abilinnapea Eha Võrk, kas oleks võimalik ligikaudselt ja praegustesse hindadesse ülekantuna välja tuua kaks arvu:

12.1 kui palju on alates 1939. aastast või Teise maailmasõja algusest kulutatud ühiskonna raha Mustpeade maja restaureerimiseks ja kordategemiseks?


12.2 kui suur on selle maja haldamise püsikulude ja -tulude vahe?




Andres Kollist

23.08.2012




Tuesday, June 5, 2012

Näivus ja tegelikkus

Kõne Tallinna linnavolikogus
 
1.        Silver Meikari poolt vallandatud skandaali puhul on minu arvates oluline veel üks, seni tähelepanuta tahk: ebaseaduslikult parteide kassadesse laekunud raha tegelik päritolu ja tegelik mõju.

2.        Ausa raha kõrvalteid mööda partei kassasse sokutamine on tavamõistuse kohaselt reeglitele mittevastav nihverdamine. Kuritegeliku raha, olgu näiteks narko- või illegaalsete relvakaupmeeste raha, vastuvõtmine on midagi, mis vägagi kõhedaks võtab. Ja selle viimast sorti raha puhul on kaasaskäiv tellimus ilmselt iseenesestmõistetavalt kauba sees.

3.        Edgar Savisaarele on ette heidetud raha küsimist Venemaa raudtee juhilt kaheks otstarbeks: Keskerakonnale valimiskampaaniaks ja Lasnamäele kiriku ehitamiseks.

4.        Ühiskonnas on kujundatud arusaam, et valimiskampaaniaks raha küsimine on ülemõistuse suur patt ja kiriku ehitamiseks toetuse palumine õilis tegu.

5.        Valimiskampaania kestab mõned kuud. Selle tulemus: partei positsioon riigikogus mõne aasta. Kirik Lasnamäe veerul seisab arvatavalt mitusada aastat.

6.        Kui isamaaliitlaste poolt juhitud Tallinna Linnavalitsus tegi koalitsiooni meie seast lahkunud Jevgeni Koganiga ja otsustas anda rohelise tee kiriku rajamiseks Lasnamäele, siis 21. sajandi ilmalikus Eesti Vabariigis võib sellesse suhtuda, delikaatselt väljendudes, mitut moodi, aga nüüd oleme olukorras, kus alustatu tuleb muidugi lõpuni viia.

7.        Kas paljudele meie kaasmaalastele oluline ja sajanditeks planeeritud ehitis peab valmima Venemaalt tulnud raha toel, selles tihkaksin ma aga kahelda küll.

8.        Kui juba, siis peaksime sellise asja ikka omaenese jõududega üles ehitama. Usukauge inimesena olen minagi oma tagasihoidliku annetuse selle ehituse heaks teinud. Mul oleks hea meel olnud, kui Eesti kodurahu parandamisest hooliv Andrus Ansipi valitsus oleks lepitust otsinud ja leidnud võimaluse selle ehitise valmimist ka riigi poolt toetada.


9.        Samas. Paar kuud tagasi käisin Oxfordis konverentsil, mille pealkiri oli “Kuidas religioossete ehitiste sekulariseerimine transformeeris 16. – 19. sajandil Euroopa raamatukogusid”.


10.     Põhiline elamus konverentsilt oli taaskordne kinnitus sellele, kuidas reformatsioon, valgustusaeg, ilmalikustamine on need inimkonna mõtlemises toimunud põhimõttelised muutused, mis on viinud teadusliku maailmakäsitluse prevaleerimiseni ja sellise ühiskonnakorralduseni, milles praegu õhtumaades elame.


11.     Muljetavaldav on näiteks see, et Šveitsis sulges riigivõim 1640-nendatel ja järgnevatel aastatel suurema osa kloostreid, andis raamatud koolidele ja ruumid õppeasutustele.


12.     Teine massiline laine religioossete hoonete ilmalikku kasutusse andmiseks leidis aset Napoleoni ajal.


13.     21. Sajandi Eestis on võõristav kuulda plaanidest anda ühiskonna rahade eest ülalpeetud ja mitmel korral taastatud Niguliste kirik tagasi religioossesse katusesse.


14.     Nii küsiksingi: austatud abilinnapea Eha Võrk:
1.                   Kas Niguliste kiriku tagastamine kirikule on jätkuvalt päevakorral?
2.                   Kas oleks võimalik teha arvutused ülekantuna tänastesse hindadesse ja näidata kui palju on kulutatud ühiskonna raha selle kiriku mitmel korral taastamisele ja ülalpidamisele?
3.                   Milline oleks kiriku ülalpidamise püsikulu?
4.                   Millisena võiks ette kujutada kirikule tagastatud Niguliste kasutamist muuseumina ja kontserdipaigana, nii nagu see toimub praegu.


15.     Paluksin nii suulist kui kirjalikku vastust.

Andres Kollist

31.05.2012


 

Monday, May 28, 2012

Viis aastat pronksiöödest

Kõne Tallinna linnavolikogus

1.      KAPO on taastatud Eesti riigis üks rahva poolt enim usaldatud, soliidsema imagoloogilise kuvandiga riigiasutusi.

2.      Tema tähtsamaid ülesandeid on põhiseadusliku korra tagamine - et oleks tagatud riigi seesmine stabiilsus ja et stabiilsust ei ohustaks keegi väljastpoolt.

3.      Suur osa sellest tegevusest on avalikkuse eest varjul ja nii see peabki olema.

4.      Viimase, 2011 aasta KAPO aastaraamatu kohta tuleb aga küsida: oli, nagu ka KAPO ise kinnitas, süüta inimeste eksponeerimine, neile halba varju heitvas kontekstis esitlemine maitsevääratus? KAPO soliidsele mainele mittesobiv apsakas? Või on siin tegemist isiku vaba tegutsemist häiriva tegevusega ja seda riigivõimu poolt?

5.      Pronkssõduri ümber toimuvat olen paarikümne aasta jooksul püüdnud uurida ka kohapeal tähelepanekuid koguva loodusvaatlejana.

6.       Paarikümmend aastat tagasi olid 9. mail pronkssõduri juures ordenid, väike viin, nelgid, lõõtsamäng, kerged tantsud ja heatahtlik veteranide seltskond meenutamas üha kaugemale jäävaid sõjaaegu. 

7.       Tasapisi see olukord muutus: ilmusid venekeelsed skinheedlikud punalipuga vehkijad, kellede ülalpidamine oli selline, et ainult ootas mõne nö eestimeelse tuisupea rusikat, ilmusid eestikeelsed okastraadikeraveeretajad, KAPO peadirektori aknast otse kätte paistev kuju valati öösiti paaril korral punase värviga üle. Juhtus palju muudki meeleolukat

8.       Kuidas sai ikka sedasi minna ja kuidas KAPO tagas riigi seesmist stabiilsust, mille murendamine toimus aasta aastalt eskaleerudes otse tema akende all ja millest arusaamiseks polnud tarvis rakendada ühtegi erimeedet

9.       Kahekordne peaminister Mart Laar, kellele sooviksin taastumist ja head tervist, on valimistel kasutanud, ütleme tagasihoidlikult, üsnagi rahvuslikult ülepingutatud loosungeid. Võttes riigijuhi vastutuse, on ta minu arvamuse kohaselt käitunud aga enamasti oma ametile kohaselt ja eristanud ühe partei valimisloosungeid ja Eesti tegelikke huve.

10.    Nagu praktika näitas, töötas valimiseelne lubadus pronkssõdur teisaldada väga hästi.

11.    Kahetsusväärsel kombel järgnes sellele lubadusele läbimõtlematu ja ütleksin riigi stabiilsuse tagamise seisukohalt vastutustundetu tegutsemine millest kujunes Eesti julgeoleku eest vastutajate masendav ebaõnnestumine.

12.    Loomulik, et peaminister astub sellisel puhul tagasi.

13.    Tallinnasse tulnud Vene parlamentäärid tulid aga talle appi: nende nõudmised valitsuse vahetamiseks saavutasid vastupidise tulemuse: “Jätke järgi, Ansip on ka minu peaminister”, mõtlesin ja küllap samaviisi mõtlesid teisedki kriitilisema hoiakuga Eesti asjast hoolijad.

14.    Sellest, kuidas mõjus suursaadik Marina Kaljuranna ründamine ahjuroopide ja harjavartega, pole mõtet kõneledagi.

15.    Kogu sündmusteahela kulminatsioon oli minu jaoks 2007 aasta 9. mail sõjaväekalmistul

16.    Olin seal kohal, kuulivestita, rääkisin mõnede inimesega, pressisin ennast ka pronkssõdurini tema uues asukohas. Niigi mitte liiga hoogsalt edenev integratsioon pöörati korraga 10 aastat tagasi.

17.    Meeleolu tookord pronkssõduri juures oli sama, mis rahvakogunemistel laulva revolutsiooni päevil. Ilmselt tunnevad midagi sarnast nüüd need inimesed, kes Moskvas kümneid tuhandeid kaasahaaravaid kontrolljalutuskäike korraldavad ja nendel osalevad. Seesmiselt veendunud, lilli peos hoidvad väärikad inimesed

18.    Hiljem on selgitatud, et pronkssõduri teisaldamine just enne 9. maid oli ainuvõimalik samm. Laekunud salainformatsiooni kohaselt oleks muidu juhtunud midagi, mis oleks olnud kordades hullem, kui see mis tegelikult juhtus.

19.    President George Bush ja  peaminister Tony Blair põhjendasid Iraagi sõja alustamist sellega, et vastavalt luureandmetele on Saddam Husseinil keemiarelvad, on tuumarelvad ja Saddam plaanib nendega rünnakut õhtumaise tsivilisatsiooni vastu

20.    Asjaolude hilisemal selgumisel anti Tony Blair Inglismaal kohtu alla, kuna ta oli esitanud sõtta mineku põhjendustena valeandmeid või vähemalt olid need andmed eriteenistuste poolt vastavalt peaministri soovile disainitud.

21.    Keda peaksin ma uskuma? 


Thursday, April 5, 2012

Ettepanek: luua immigratsioonitalitus (30. aprill 1989)


Rahva Hääl
Nr. 103 (14 094) 30. aprillil 1989 Lk. 2

ETTEPANEK: LUUA IMMIGRATSIOONITALITUS

On aeg luua Eesli NSV Riik­lik Immigratsioonitalitus. Se­da ettepanekut alles praegu teha tundub veider. On ju migratsioonist ja selle halba­dest tagajärgedest avalikult juba mõnda aega räägitud. Ometi pole riiklikul tasemel rändeprobleemidega tõsisemalt tegelemiseni veel jõutud. Nii tõsise asjaga viivitamine on aga minu arvates vägagi tau­nitav.

Migratsiooni protsessid Eestis vajavad seaduslikku regulee­rimist ja seda tuleks teha iile- eestilise ametkonna loomise­ga. Praegune olukord, kus iga rajoon ja linn püüab omaen­da seaduste-ots ustega liigse sisserände vastu kaitset leida, meenutab hiljutist ostu-müügi korda. Püüded anda sotsialis­miajast inimesele uus kodanikuõigus — õigus ostule, said alguse vist Tartus. Kül­lap just seal võeti esimesena Eestis kasutusele piirangud väljastpoolt tulnud inimestele kauba müümisel. Peale Tal­linna ja Harju rajooni ostu- piirangute vastuvõtmist jõuti lõpuks vajaduseni korraldada ülevabariigiline ühisrinne. Maakondade ühishuvid viisid (viimaks) kokkuleppele ja lasksid teatavail riiklikel alge­tel ilmneda.

Eks samad lood ole ka kont­rollimatute rahvastikuprotsessidega. Siiani on jõutud vas­tavate seadusteni vaid üksikutes linnades-rajoonides. Kõige rohkem on ilmselt kõ­ne all olnud Tallinna linna­valitsuse poolt kehtestatud piirangud sissekirjutuse saamisel.

Eesti vajab aga ühtset mig­ratsioonipoliitikat. Olgugi siin toodud mõned olulisemana tunduvad mõtted. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium peaks võtma vas­tu seadluse immigratsioonitalituse loomise kohta.

Selles seadluses peaks ole­ma:
  • ära näidatud talituse põ­hiülesanded,
  • määratud selle esimees, kellele antakse Eesti NSV mi­nistri õigused,
  • kehtestatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu jaoks ko­hustuslik immigratsioonikvoot, mida Ministrite Nõukogu ei tohi ületada.

Immigratsioonikvoodi piir­väärtuseks võiks olla 0,1 % Eesti püsielanikkonnast (Eesti NSV kodanikest). Seega oleks see umbes 1000 kuni 1500 inimest aastas. Siia hulka olek­sid arvatud kõik sissesõitnud, sõltumata nende vanusest, soost, haridusest, tegevusalast jne. Samuti sellest, kas tul­lakse välisriigist või mõnest Liidu piirkonnast, ka sõltu­mata ümberasumise asjaolu­dest või ümberasumist soo­dustava NSV Liidu või Eesti NSV seadustiku olemasolust.

Ministrite Nõukogu ülesan­deks peaks jääma kehtestatud kvoodi üksikasjalik ja hästi läbikaalutud liigendamine igal aastal eraldi: tuleks ju otsus­tada, kui palju on võimalik (ja vajalik) võtta vastu näi­teks maavärisemise ohvreid, näljahädalisi või sõjapõgenikke, kui palju välisriikidest ümberasujaid ja millistest rii­kidest, kui palju Eestile häda­tarvilikke spetsialiste, kui pal­ju rakendada mööda NSV Liitu ringi rändavat vaba töö­jõudu ja kus, kui palju suu­dame vastu võtta siin elada soovivaid töö- ja sõjavetera­ne, erusõjaväelasi ja ikka nii edasi. Aga sisserände aastane ülempiir oleks 1500 ja ei ini­mestki rohkem.

Sellise kvoodi kehtestamise teatav sisepoliitiline eelis oleks selles, et muuta pole tarvis ühtegi seni kehtivat NSV Lii­du või Eesti NSV seadust, kõik nad tuleb ainult sobitada (suruda) kvoodi raamides­se. Nii kujuneksidki liigsetele ümber asuda soovijatele (ku­ni neid ikka esineb) tüüpvastuseks sellised kõigile nõuko­gude inimestele harjumuspä­rased kostmised nagu: ždite fonda, k sožaleniju limit uže istšerpan, možno postavit v otšered. Aga miks ka mitte: in this year we can take only 15 people from USA and Canada together, ja ikka selles vaimus edasi.

Seejuures poleks see sugugi mitte nali, need oleksid ausad ja kõigile teada mängureeg­lid. Tõelistele asjahuvilistele annaksid nad šansi saada tea­tava ooteaja järel oma taht­mine. Vähemveendunud, eba­kindlad Eesti patrioodid või hoopistükkis ükskõiksed asuk­sid aga ilmselt mujalt pare­maid jahimaid otsima.

Veel kvoodi suurusest. Sel­ge, et nagu iga riik, nii peab ka Eesti oma probleemidele ise konkreetsetele oludele pa­remini sobivad lahendid leid­ma. Ometi on maailmakoge­muse teadmine oluline. Minu käsutuses ei ole kahjuks kor­rektset võrdlusmaterjali. Enn Kundlale ja mulle endale on aga uudistesaadeteest meelde jäänud sellised kontrollimata andmed:

  • Soomes käib arutelu, kas lubada immigrante vastu võtta 300 asemel 400 aastas, s. t. alla 0,01% rahvastikust;

  • Saksamaa Liitvabariigis on tekkinud diskussioon selle ümber, et ei suudeta vastu võtta järjest suurenevat Ta­mili põgenike voolu, eeldata­valt kuni 4000 inimest (ena­masti lapsed) aastas ehk ligi­kaudu 0,007 % rahvastikust.

  • USA tõstis teiste maail­ma piirkondade arvel NSV Liidust USA-sse emigreerida soovijate kvoodi 20 000 inime­selt 25 000-ni aastas ehk ligi­kaudu 0,01% USA rahvasti­kust.

Sulev Halliku poolt k. a. «õhtulehes» nr. 77 esitatud andmeil lubatakse käesoleval rahandusaastal USA-sse teis­test riikidest sisse sõita 94 000 pagulast ehk ca 0,04% USA elanikkonnast. Ollakse hädas, et ümberasujaile enam-vähem inimväärseid elutingimusi tagada, samas kulutatakse igale uuele asukale föderaaleelarvest 1000 dollarit.

Seega on väljapakutav kvoo­di ülempiir 0,1% püsirahvas- tikust tegelikult väga suur ja sellise suure kvoodi lubamine võiks kõne alla tulla ainult teataval üleminekuperioodil.
Nagu igal reeglil, peaksid ka siin olema oma erandid. Kvoodivabalt võiksid Eestisse asuda kõik eestlased ja Ees­tist oma tahte vastaselt lah­kuma sunnitud inimesed sõl­tumata rahvusest (karistuse kandjad, Nõukogude Liidu armees ajateenijad, küüdita­tud, samuti kuni 1945. aastani ja küllap hiljemgi emig­reerima sunnitud inimesed ja nende ükskõik kus sündinud järglased). Eraldi reeglistik peaks reguleerima väljastpoolt Eestisse õppima asumist ja hilisemat alalisse elukohta ta­gasi suundumist.

Eesti NSV Riiklik Immig­ratsioonitalitus juhinduks oma tegevuses põhimäärusest ja selle peaks kinnitama Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Ta­lituse tegevust reguleerivas põhidokumendis peaksid kind­lasti olema kirjas järgmised, ehk kõige olulisemad seisu­kohad.

  • Väljastpoolt tulnud ini­mesele Eestis elamise loa (aju­tise või alalise) võib anda ainult immigratsioonitalitus. Ilma selle talituse kirjaliku loata ei tohi ühtegi väljast­poolt saabunut Eestisse sisse kirjutada, tööle võtta või tal­le elamispinna orderit välja kirjutada.

  • Kõigepealt antakse saabunule ajutine elamisluba tähtajaga kuni 5 aastat. Selle aja vältel aitab immigratsioo­nitalitus ümberasunul uues keskkonnas kohaneda. Tulnu­katele korraldatakse tasuta kursused Eesti ajaloost, kul­tuurist, samuti eesti keele õp­pimine.

  • Pärast B-aastast kohane­misperioodi ja kohustuslike eksamite sooritamist otsustab immigratsioonitalitus, kas ini­mesele antakse alaline elamis­luba või mitte. Kui ei, tehak­se talle ettepanek naasta oma endisesse elukohta.

  • Peale ümberasunu vähe­malt 12-aastast Eestis elamist on immigratsioonitalitusel õi­gus teha Ülemnõukogu Pre­siidiumile ettepanek anda tal­le kodakondsus.

  • Eesti NSV kodakondsuse seaduse vastuvõtmisel oleks immigratsioonitalituse kohus­tus tegelda ka nende Eestis elavate kodanikega, kes ei soovi endale võtta Eesti NSV kodakondsust või kellele se­da ei anta. (Tegevuse üldpõ­himõtted võiksid siin olla sa­mad, mis kvoodi alusel üm­berasujate puhul).

  • Kinnisvara (maja, korter, suvila jne.) saab väljaspool Eestit elav kodanik- või väl­jaspool Eestit asuv asutus os­ta ainult immigratsioonitali­tuse loal.

  • Immigratsioonitalitus võiks tegelda ka mõnede muu­de rahvastiku rände küsi­mustega.

Näiteks tuleks kehtestada kord, et korterit võib Eestist väljaspool elava inimesega vahetada ainult immigratsioo­nitalituse loal. Samas tuleks talituse juurde luua fond, mille abil püütakse Eestist lahkuda soovivale kodanikule hankida korter paigas, kus ta soovib elama hakata. Vaba­nenud korter läheks üldisesse elamufondi — jagamiseks jär­jekorras olijatele või siis näiteks asutusele, kes andis raha asenduskorteri hankimi­seks.

Immigratsioonitalitus vöiks teha muudki. Tema juurde võiks näiteks luua andmepan­ga, et abistada Eestist mujale Liitu või teise riiki lahkuda soovijaid. Neil saaks aidata uues elupaigas eluruumi ja töökohta otsida ning anda nei­le võimalusel ka muud abi.

Praeguseks on ülaltoodud idee realiseerimine nii kaugel, et Arvo Junti on lõpetanud Eesti NSV Immigratsioonita­lituse põhimääruse projekti kokkuseadmise.

Loodame, et lähemal ajal esitatakse immigratsioonitali­tuse loomise ettepanek amet­likuks seisukohavõtuks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiu­mile, Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja EKP-le.

Karta aga võib, et ilma laia üldsuse toetuseta asi paigast ei nihku. Seejuures julgen ar­vata, et erinevalt keeleseadu­sest võiks see ettevõtmine leida toetuse ka vene keelt eelistava elanikkonna hulgas, Interliikumise mõned äärmus­lased ehk välja arvatud.

Nii kutsungi kõiki üles aval­dama oma arvamust kirjapan­du kohta.

ANDRES KOLLIST

Toimetuselt.

Migratsiooni piiramisest on palju räägitud. Üht-teist teh­tudki. Ometi kõikehõlmavat süsteemi ei ole. Ja nõnda kas­vas sisseränne ka 1988. aastal 3200 inimest. See on suurem eestlaste iibest (1949 inimest).

Ülaltoodud artiklis on pa­kutud üks võimalusi olukor­rast väljapääsu leida. Looda­me, et isegi pahatahtlik luge­ja ei näe selles inimõiguste rikkumise katset.


Friday, March 30, 2012

Mittekodanikest

Kõne Tallinna linnavolikogus

Üle-eelmisel volikogul kõnelesin Eesti keele õpetamisest nendes koolides, kus valdava osa õpilaste emakeeleks on vene keel. Teema käsitlus pakkus huvi kaasvolinik Tarmo Kruusimäele, keda loodetavasti teda häirimata heal meelel ja hellitlevalt Kojameheks nimetaksin. Kojamehe sõnavõtust sain aru sedaviisi, et ta küsis etteheitvalt, et kuidas ja miks on meil mittekodanikud. Kasutaksin võimalust siinjuures seda koos teatava ajaloolise taustaga veidi selgitada.

1
Olen oma vanadest märkmetest järgi vaadanud, et Rahvarinde poliitiliste reformide toimkonna liikmena esitasin 1988 aastal seisukoha, et kaaperdatud Eesti riik tuleb pärijatele ja nende järglastele tagasi anda. Sedaviisi moodustuval kodanikkonnal ja ainult nendel on õigus otsustada, millistel tingimustel ja keda eneste hulka veel lisaks kutsuda.

2
Mu vaatenurk siis ja seda enam tänasel päeval on, et selle kutsumise puhul oleks lahkuse aste pidanud oluliselt suurem olema, kui tegelikud arengud on kujunenud, õigemini kujundatud.

4
Kodanikkonna määratlemine on käinud ju erakordselt ranget ja vaid nö pärijatele õigusi andvat joont silmas pidades.  Lahkuse aste teisi kaasa kutsuda on olnud kohati lausa piinlikust tekitavalt napp.

4
Sellise suhtumise üks ja äsja ka laiemat tähelepanu leidnud “õieke” iseloomustab kehtiva kodakondsusreeglistiku disainerite ilmseid liialdusi päris kenasti. Mõtlen kodakondsuse äravõtmist ühelt vene päritolu tüdrukult, kelle isa oli kodakondsuse saanud kaks nädalat peale neiu sündi, või juba mitte esimeses nooruses olevalt eesti mehelt, kes, tuleb välja, ei ole suutnud paarkümmend aastat tagasi tuua adekvaatset dokumenti oma ema sünnipaiga kohta.

5
Peale piinlikkuse tekitamise meie riigi ametliku poliitika suhtes näitab see veel seda, et Siseministeeriumis on piisavalt “sisulisele” tööle pühendunud inimjõudu, et detailselt läbi uurida sadade tuhandete kodanike toimikuid, et leida sealt 150 – 200 sellist, kelledele kodakondsuse omistamise alused on ehk küsitavad.

6
Mittekodanike asjus meenutaksin suurt vastasseisu Mart Nuti ja enda vahel. Selle põhiline sisu oli, et kuidas määratleda taastatud Eesti Vabariigis need endised N. Liidu kodanikud, kes ei ole nö pärijad, ehk need kes pole ennesõjaaegse Eesti Vabariigi kodanikud või nende järglased.

7
Mart Nuti ja tema võitluskaaslase arusaam oli, et need inimesed, kui nad ei saa või ei taha Eesti 
kodakondsust, on Vene Föderatsiooni kodanikud. Lõpuni väljaarendatuna oleks see lahendusviis viinud selleni, et tänasel päeval oleks Eestis olnud umbes pool miljonit kuni 600.000 Venemaa kodanikku. Narvas oleks meie naaberriigi kodanike arv ulatunud 90-95 protsendini ja terve Ida-Virumaa elanikkond oleks koosnenud valdavalt Venemaa kodanikest.

8
Minu arusaamine oli ja on tänaseni, et see oleks tähendanud väikese Vene riigi ehitamist Eesti riigi sisse ja oleks olnud ilmselgelt meie riigile julgeolekuohuks. Mõelgem kasvõi Gruusia –Venemaa 2010 aasta augustikonflikti ajal kõlanud argumentatsioonile tarvidusest oma kodanikke kaitsta.

9
Et Venemaa kodanike arvu suurendada, püüti omal ajal kasutada mitmeid vahendeid. Üks selliseid oli ajutine reisidokument. Kui Eestis asuv endise N. Liidu kodanik polnud veel enesele vormistanud Venemaa kodakondsust ja soovis sõita välismaale, pidi ta asuma järjekorda ja taotlema ajutist reisidokumenti. See paber andis õiguse riigist ühe korra lahkuda; Eestisse naasmisel tuli see tagastada. N. Liidu aegse välispassi kasutusreeglistikust inspireeritud meetod meie kaasmaalaste väntsutamiseks kuulub samaviisi piinlikust tekitavate ettevõtmiste rivisse.

10
Kõnealune olukord lahenes lõpuks nii, et Tiit Vähi poolt juhitud KMÜ valitsuse ajal suutis riigikogu 1996. aastal vastu võtta reeglistiku, mille kohaselt hakati välismaalase passe massiliselt välja andma ja surve, lausa paratamatus siirduda Venemaa kodanikuks kadus.

11
Tulemus on see, et N. Liidu aegne Eesti elanikkond jaguneb kolme suurde rühma: Eesti Vabariigi kodanikud, Venemaa kodanikud ja rõhutan eriliselt – määratlemata kodakondsusega inimesed, ehk “halli” ehk Välismaalase passi omanikud.

12
Kuna olin nendel aegadel lahendusteede üks disainereid, tunnen nende, välismaalase passiga Eestis elavate, inimeste ees tõepoolest nagu isiklikku vastutust. 1996 aasta lahendus oli maksimum, millisele oli võimalik meie parlamentaarses vabariigis enamuse toetus saavutada.

13
Kahetsusväärne on, et oleme selle juurde jäänud nüüd, 16 aastat hiljem. Ammu oleks aeg neid inimesi riigi poolt tänada nende meelekindluse eest survele vaatamata jätta võtmata Venemaa kodakondsus ja leppida nende dokumentidega, milliseid suutis neile pakkuda eesti riik.

14
Ja muidugi tuleks neile pakkuda Eesti kodakondsust ilma lisatingimusi esitamata. Juhul kui veel huvilisi leidub, olukorras kus välismaalase pass tagab vaba reisimise Euroopas ja viisavaba sisenemise Venemaale.

15
Eesti riigi strateegiline huvi on hoolida kõigist meie riigis elavatest inimestest.

16
Sooviksin määratlemata kodakondsusega inimesi tänada nende poolt umbes 15 aastat tagasi Eestile eriti lojaalsete otsuste tegemise eest.

Andres Kollist

29.03.2012